Eesti jaanitule asemel käime röövlinnupargis, kus käisin märtsis. Seekord on ilm pilves ja oodata on sadu. Istume pinkidele veel enne sadu, nii et istumiskoht jääb kuivaks. Publiku vähesuse tõttu saavad pistrikku kinda peal hoida kõik vaatajad, mitte ainult lapsed. Saab teada, et stepilinnud on vihma käes nõutud, sest nende kodumaal sajab harva. Kassikakku saab silitada jälle. Linnujuht räägib, et kassikakk toodi parki siis, kui oli umbes 10 cm pikk tibu.
Nagu öeldud, vihma sajab; piltidele jäävad lindude ümber õhus hõljuvad ja linnujuhi pealaelt pritsivad vihmapiisad. Olen valgepea-merikotka Phoenixi pildistamisega ettevaatlik.
Pärast arutelu, kas pooleteist tunnist piisab 2 km jalutamiseks, siis linnakese vaated ja jaamas võileib. Siis törts maad tagasi, teivasjaamaks muutunud jaamas ümberistumine, keegi on sittunud põhjalikult täissoditud jaamatunneli trepile, teisest otsast laskub meie väljudes tunnelisse klassitäis lapsi ja võib selgelt kuulda, kui nad tunneli tagumise trepini jõuavad. Mu käest küsitakse teed. Tagasi siin raudteejaamas saame edukalt bussi peale.
No comments:
Post a Comment