* * *
Pärastlõunal käin pooleteisttunnise rongisõidu kaugusel röövlinnupargis. Ma täpselt ei tea, millal see on lahti, eri allikate teave on vastuoluoline; pargi kodulehelt võib aru saada, nagu oleks talvel lahti ainult pühapäeviti kella 15.00 lennuetenduse ajal. Lähen rongiga, mis kohal 14.05; T. linnakeses vaja kolmveerand tundi oodata; aga see-eest saan korterist jaama ühe harva pühapäevase bussiga. Enne linde on kavas käia vaatamas linnusevaremeid, siis läbi linna ja maanteed mööda jala kohale.
Jaamast fotoajakiri, T jaamast veel paar ajakirja ning enneolematult „vajalik” 1927. aasta Saksa raudteede taskuatlase uustrükk (seal on peale paljude nüüdseks kadunud liinide peal ka naaberriikide raudteed, muistsed kohanimed ja asulate lühitutvustused).
Sihtjaamas on mul peaaegu võimalik rongi jääda ja edasi jänest sõita. See on kohalik kiirrong ja ma ei tea, kui kaugel on järgmine peatus. Nimelt kui peatuses uksenuppu vajutan, siis uks ei avane. Vajutan uuesti, ikka ei avane. Vajutan siis vahetult ukse peal olevat nuppu, aga see vilgub punasega; siis märkan uksel silti, et nupp ei tööta. Kiiresti teise vagunisse! Vahepeal on vaguniuksed, mis avanevad nupuvajutusega, st teatud viivitusega. Lõpuks kalpsan sulguvate välisuste vahelt välja ja tõmban hinge. Eks ma nüüd siis mõni aeg uuri hoolikalt ustel olevaid silte.
Silla linnapoolses otsas tunneli ees on armas märk Altstadt 52 m. Sakslased ikka kohe oskavad kaugusi täpselt mõõta! Ei ole nagu Eestis, et pandimaja 20 m, mis tähendab, et pandimaja on umbkaudu noole suunas tundmatul kaugusel, aga tugevasti rohkem kui 20 m.
Tuhandeaastase linnuse jäänused on kiltkivist. Olevat ainus Saksa linnus, kuhu on nelinurkse elutorni sisse ehitatud ümmargune valdustorn. Mulle jääb siiski mulje, et elutorni müürid on valdustornist uuemad – äkki nende ümarkaared ei olegi romaani, vaid hoopis renessanss? Avapiidad on kahtlaselt uued ja kulumata. – Ja kuidas sai ehitada olemasoleva hoone sisse torni, mille sissekäik oli maast 4 m kõrgusel? See oleks ju lihtsalt nagu ümbritseva hoone II korrusel.
Teine linna suur vaatamisväärsus on keset linna 18 m kõrgune kosk ja selle käitatud vesirattad. Ilulen linnas seda vaadates ja äkki on kell 14.40 ning kell 15.00 algab linnupargis lindude lennutamine. Sinna on paar kilomeetrit maad ja minek on mäkke. No jaa... astun erakordselt väleda kõnnaku ja tavalisest pikemate sammudega (maantee servas oli millegi mõõtmiseks iga 20 m tagant märgis, eks ma lugesin minnes ja tulles sammud ära, minnes 20 m peal 21 sammu, tulles 22,5). Algul astun paar minutit vales suunas, kui linnus uuesti ees paistma hakkab, võtan välja orienteerumise abivahendi (Google'i aerofoto) ja tuleb minna uuesti. Kohal olen umbes 15.01, aga kassaputka on tühi. Mõne minuti pärast tuleb noorsand, mugib võileiba (singiga, osa on veel käes) ja laseb sisse. Saan teada, et lennutamisplats on „siinsamas, mäe otsas”. Kõrguste vahe on tubli mitukümmend meetrit. Olen kohal 15.06 ning täpselt samal ajal kõnnib teiselt poolt pistrikumees, pistrik kindal. Leian vaba koha (mõlemale poole on ruumi, sest kellele siis vaja fotokaga vastu pead anda) ja pakin kola lahti.
Õige ruttu saan teada, et linnu hoidmine 300 mm objektiivi (150 mm + 2× konverter) kitsas vaateväljas ja seejuures veel käsitsi teravustamine ei lähe mitte; võtan konverteri vahelt ja saan pisut hiljem teada, et lind on ikkagi kiirem kui autofookus. Teen pilte etenduse jooksul valgetasakaalu, üle-alavalgustuse ja valgustuse mõõtmise mitmesuguste seadetega (kiiret sarivõtet saab JPEG+RAW-vormingus teha 6 pilti järjest, aga ainult JPEG-iga 60 pilti järjest, nii et sees on ainult JPEG, mille puudus on see, et pilte ei saa hiljem eriti muuta) kokku üle neljasaja pildi, lootuses, et ehk mõni ikka välja tuleb (enamikul on peal teravana taust, mõnel suures plaanis kuklad, mõnel lendaks kull nagu vastu puud, nii et rookimine tuleb põhjalik – kolmapäevaks olen piltidest käinud üle viis korda ja ikka leiab pilte, mida võib rahus kustutada). Umbes 10 pilti on täitsa toredad.
Lennuetendusel osalesid:
- kõrbepistrik (Falco pelegrinoides)
- stepiviu (Buteo rufinus)
- USA vapilt ja prillipoe reklaamist tuntud valgepea-merikotkas (Haliaeetus leucocephalus, 2 lindu)
- kassikakk (Bubo bubo) (silitada, ei lennanud)
- tuuletallaja (Falco tinnunculus)
Inglise sarjas Smack the Pony on koht, kuidas lennutatakse pistrikku (Alice... like Bomber Alice), kes jäädavalt ära lendab ja jätab pistrikuneiu õnnetult kutsuma: „Alice! Alice!!” — Kullietendusel juhtub „Alice-Alice” ainult ühe korra ja kestab kuus minutit, kui arglik valgepea-merikotkas Phoenix peab lendama madalalt piki inimeste rida ja kui ma lootsin, et saan unustamatuid lähivõtteid, aga kahe meetri kaugusel lind näeb objektiivi (suur rohekas klaas, eks), ehmatab ja teeb järsu vasakpöörde (vt pildisari). Järgmiseks näeb, kuidas kotkas lendab puude taha ja hakkab seal tiirutama. Pistrikumees räägib, et vaadake, otsib tõusvaid õhuvoole, ja et ükskord oli ära kümme päeva, aga tuli ikka tagasi, ja et vaadake, kui laiad on kotka tiivad, Hollandis elab Euroopa merikotkas, kelle tiivad on nii laiad, et vaatad, et näe kapiuks lendab.
Pistrikumehe selgitused on ehtne saksa huumor: „Järgmist lindu tohib silitada ainult nende sõrmedega, mida teil enam vaja ei ole.” Kui pistrikuneiu (õigemini kotka- ja öökullineiu) läheb kotkale järele, hoiatab pistrikumees, et pange väiksed fotokad ja mütsid ära, samuti plüüsloomad, et kotkas on mõnikord arvanud hõbedasi fotokaid kaladeks ja neid käest haaranud, samuti viinud ära mütse ja nokkinud kingi. Väikesed plüüsloomad meenutavad („mõnikord ka lõhna poolest”) pisiloomakorjuseid, need viib ta kohe kindlasti minema. Aga 90% juhtudest maandub ikka pistrikukinda peale, nii et ärge kartke.
Et lennutatavad linnud lähevad üha suuremaks, siis pärast kotkaid hoiatab pistrikumees, et nüüd pange lapsed ära, et lind neid ära ei viiks, ja läheb toob pisikese tuuletallaja, kes istub vaikselt ja lastele antakse lindu kinda peal hoida. Pistrikuneiu käib ringi kassikakuga, keda saab silitada; kakule asi suurt ei meeldi, paar korda ajab oma meetrised tiivad laiali ja vehib ägedasti. Aga nagu jahikullidel ikka, on ka temal jala küljes paelad, nii et vabalt ära lennata ikka ei saa. Saan teada, et kassikakk pesitseb maas, mitte puu otsas.Veel saab teada, et Saksamaal peab kulliga jahipidamiseks olema ilmselt relvaluba (täpselt ei kuulnud), sest kulliga jahi õppimine toimub jahirelvakoolituse raames; ja et jahimehed ei ole viimasel ajal kotkaid maha lasknud, aga viimased kaks kohtuliku karistuse toonud juhtu olid need, kui oma hoolealuseid rünnanud kaljukotka olla maha löönud kanakasvataja ning taksiomanik.
Muu, mittelennanud väljapanek: teine kassikakk, lumekakk (Bubo scandiacus); veel üks valgepea-merikotkas; teine tuuletallaja; neli kitse; kaks siga; määramatu arv küülikuid; paarkümmend pesukaru; tuhkur; veel kaks kõrbepistrikku; metsseapõrsas; veel kaks tuuletallajat.
Äkki avastan, et kell on 16.28 ja teine neist kahest rongist, mille minekuaja järele vaatasin, läheb kell 17-midagi. Võtan sildi taskust: 17.33, rahunen. Tagasi linna, vanalinnas koske pildistamas, tagasi jaama. Jaamas + rongisõidu I otsas käin esimese tiiru piltidest (627 tk) üle.
Rong saabub linna lõunapolset teed mööda (sealt tulles on kalduvus hilineda), sõiduplaani järgi kohal kell 18.46, jõuab 18.48, buss läheb 18.51 (aga nädalavahetusel sõidab sageli plaanist ees), jooksen bussi peale: tulebki 18.50. Kohal juba seitsmest.
Pildid mälukaardilt ära, teine tiir üle. Nädalavahetusel kokku 1032 pilti.
Allo Allo. Kui vaatama hakkan, meenub, et seda karpi ma olen juba näinud, aga et see on see tore osa, kus Herr Flick õpib plaadilt inglise keelt, siis vaatan edasi. Nimelt on Herr Flickil Gestapo kõikehõlmav heliplaatide kogu („Tibetan in Three Months”, „We Shall Fly Over the White Cliffs of Dover ...sung by Göring”, „How to Fool French Peasants That You Speak English, In One Easy Lesson”). Viimane õpetab, et vaja on lihtsalt öelda „fafafa faafa faafafaa” jne.
No comments:
Post a Comment