K, 942. päev: an architect's dream

Päikseline hommik.

Tööl meenutatakse, et maja koridorides olevad puud ei ole päris ja neid ei ole vaja kasta, tühjendage oma veepudelid kraanikaussi, mitte puujuurtele. (Pudelivee joomine on siinkandis üldse populaarne tegevus, arvestades seda, et esiteks ei ole siinkandi kraanivesi nakkusohtlik (välja arvatud mõni legionelloosijuhtum, aga see tuleb kuuma veega ja veeudu sisse hingates), ja teiseks seda, mis juhtub tühjade pudelitega. Parimal juhul jahvatatakse need tükkideks ja viiakse Hiinasse, kus neist tehakse sukkpükse.)

Akna taga puu otsas on vares, kes tahab kätte saada puuokstesse takerdunud umbes meetri pikkust plastlinti.

Täna algab siis uuesti prantsuse keel, sedapuhku juba 7. kursus. Kronoloogia:

• 20. II: saan meili, et pr k algab 2. III
• 25. II: annan sisse paberi, et puudun 2. III tunnist põhjusega
• 3. III: saan meili, et mind on ümber tõstetud teise rühma ja et esimene tund on 11. III
• 10. III: saan meili, kus kirjas õpetaja nimi
• 11. III: kui ükskord klassi jõuan, saan teada, et on juba teine tund (isegi kohalolemise tabelis on seekord mu nimi ametlikult prinditud ja 4. III tunni koht on tühi).

Lisame veel juurde selle, et ega kutses (mis kästakse esimesse tundi kaasa võtta) muud lähemat orientiiri ei ole kui poole kilomeetri pikkune torniline maja. Viis turvainimest koonduvad mu ümber ja üritavad napis inglise keeles aidata (7. kursus, jah!). Helistan koolitusjuhile ja õnneks on ta lõunalt juba tagasi ning lõpuks saan teada, kus ruumis tund toimub. Turvainimeste näole tuleb kergendus ning kõige sõnaosavam neist juhatab lahkelt teed. Right hääldub tal küll nii tugevasti iiri- või šotipäraselt roit, et mõtlen, et ei tea, kuidas ta selle on omandanud.

Tunnis istun mõistagi vaikselt, sest esiteks mul ei ole vajalikku raamatut (sest mul on ju paber, et esimene tund on 11. III ja seal öeldakse, mis raamatut on vaja; no õige raamat on öeldud juba 4. III tunnis ja vanadest raamatutest, mis mul on igaks juhuks kaasas, kõlbab ainult üks). Nagu ikka, on rohkesti uute liikmesriikide rahvast ja nagu ikka olen mina meie asutusest üksi. Eelmisest rühmast ei ole nagu ikka siia sattunud kedagi peale minu ja õpetaja.

Peale seni täiesti tundmatute sõnade „kordamise” räägime prantsuse ja eri riikide huumorist ja kuni hollandlaselt üleküsimiseni, mis naaberrahvaste arvel nemad nalja teevad, arvab õpetaja, et rahvad teevad nalja alati oma põhjanaabri üle: poolakad leedukate üle, leedukad lätlaste üle, lätlased eestlaste üle, eestlased soomlaste üle ning prantslased belglaste üle. Hollandlane ütleb, et ka nemad teevad nalja belglaste üle. Saab teada, et ainus rahvas, kelle üle prantslased nalja ei tee, on prantslased ise. Kuulame prantsuse „Meelejahutaja” pala, mis kubiseb rongiaegadest. Ette on antud paberid, et täida lüngad, aga õnneks ei saa ettevuristatud kellaaegadest aru mitte keegi ning pakutakse järgemööda kõiki numbreid, kuni mõni läheb täkkesse.

Aga minu kell muudkui läheneb poole kuueni ja ükskord saabki pool kuus.

Olen kohtumaja uues osas esimest korda ja paar sõna ka kohtumaja arhitektuurist. Keeleklasside tiiva koridor meenutab haiglapalati ja kontserdisaali fuajee ristsugutist. Klassist on kohvi-/näksi-/mahlaautomaatideni umbes pool kilomeetrit kõndimist (algul 100 m mööda üht koridori, siis 100 m laugest trepist alla, siis 300 m mööda grandioosset fuajeed). Uksed on 3 m kõrgused ja laed on ka ebaloomulikult kõrged. Sissekäigust avaneb tilluke uks mastaapsesse fuajeesse, nii et pärast on raskusi selle ukse ülesleidmisega. Fuajees on ka arhitektuurilisi detaile, kus arhitekt ei ole (insenerimõtlemise puudumise tõttu) seda arvestanud, et rõhtsatele pindadele sadeneb tolm ja neid oleks vaja kuidagi saada ka puhastada, eriti kui selle kohal on aknaid, kust avaneb vaade sellele tolmule.

Arvan, et kuigi on võimalik, et kohtumaja peab näitama inimesele, kui väike ja tähtsusetu on ta võrreldes kohtuga, siis äkki tegid projekti inglased mõõtkavas 1:32 (1/32 tolli = 1 toll), aga ehitajad arvasid, et on 1:50. Veel mõtlen, kas tuttav arhitekt (märksõnad Samuel Clemens, Helen Zweifel ja prillipood) sellist maja teeks. Usun, et mitte.

Õhtul läbi raamatupoest; prantsuse keele uus grammatikaraamat (roheline, edasijõudnutele – ohh...) ja keeleturgutuseks prantsuskeelne raamat „Kuidas pildistada loomi?”, mille juhusliku sissevaadatud lehekülje pealkirjad on „Siili pildistamine” ja „Kuidas leida siili?”. Jaamapoes.

Ilus kevadpäev, 10 °C. Panen päikeseloojangu aegu akna vahelt välja nahkhiireanduri, aga ei kosta midagi. Kui siis poole tunni pärast arvuti taga olen, näen hämarikus naabriakna taga lendlevat nahkhiirt. (Mida teeb nahkhiir akna taga? – Eks jahib valguse peale kohalelennanud putukaid!) Nii et kevad ametlikult siiski tuleb.