Tagasilend

N. kreisilinna taksoga bussijaama. Et taksode arv näib olevat geomeetrilises suhtes elanike arvuga, on seal neid nii vähe, et hiljem päeval sõidab E sama taksojuhiga, kes talle räägib mu tegemistest ja isegi oletab reisikoha (nimelt ta pinnis mult, kas ma sõidan kuhugi, kus on soojem ilm; vastasin napilt, et jah, mis on ju ka täiesti õige). Taksost väljudes heidan fotokoti elegantse liigutusega õhku ja rihma kinnipüüdmise asemel lajatab see niisama vastu sillutist.

Bussis istuvad paar rida eespool kaks lennundusspetsialisti ja räägivad lennukijuttu; kui tahaksin pealt kuulata, saaksin teada palju põnevat. Rääkige ikka ärijuttu ühistranspordis (aga ma olen ka näinud, kuidas algaja jurist luges tööpabereid trollis)!

Olen lennujaamas nii vara, et pileteid veel ei registreerita. Unustan kella käe peale ja panen värava piiksuma, nii et kangekeelne tore inimene kobab mind läbi (ma küll eelistaks, kui läbi kobaks vastassoost inimene). Turvakontroll koosneb erandita paljudest toredatest inimestest (kas me sellist Eestit tahtsimegi?). Siis jalutan läbi kõik lennujaama poed. (Erakordse ja toreda uuendusena on küll olemas raamatupood, aga miks ei ole plaadipoodi? Miks eesti kaupmees arvab, et Eestist kaasaviidav suveniir peab olema ilmtingimata kamakas paekivi, kadakatükikestest kokkuliimitud jubin, sangaga pudel viina või kirjaga Estonia tuhatoos, millest on ette arvata, et seda kirja katab edaspidi tuhk ja konid? Kas eestlased on siis kivi-, liimpuidu-, viina- ja tuhatoosi-, mitte laulurahvas? Kas me sellist Eestit tahtsimegi?) Siis imetlen akvaariumi. (Isegi sinine meritäht on!) Siis kuivan väga pikalt väravas, nähes ETV peal olevast telekast ära haarava krimi-telelavastuse, kuhu on harrastusteatri tõuparanduseks toodud Marko Matvere ja mis kahtlemata on hinnatud lõbustusvara kriminaalpolitsei pidudel, sest rubriigis „faktivigu minutis” püstitab see tükk palju rekordeid.

Siis hakkab kell saama sedamaale, et peaks juba nagu lennukisse lastama, aga ainus, mis juhtub, on see, et kuus venelast saab pooleteistliitrisele konjakile, mille pood on neile nõuetekohaselt lahkesti paksu kilekotti keevitanud, millest nupukad venelased on pudelisuu välja kratsinud, peaaegu päkad silma. Hääled tõusevad, vahepeal vehivad nad tennisereketitega (kuidas nad nendega lennukisse lasti? No kui teisalt samasugused on turvakontrollis, siis ei imesta; kas me sellist Eestit tahtsimegi?), pool lennujaama kuuleb, et nad sõidavad Amsterdamist Taisse. Issanda loomaaed on suur.

Lennukit alguses tangitakse, siis topitakse kohvreid sisse, siis piserdatakse jäätõrjeainega, siis käivad raadiosaatjatega lennujaamatöötajad närviliselt edasi-tagasi, siis tuleb lühike, tedretähniline ja kahupeaga väga vana lendur (kui kahupea välja arvata, siis võiks ta olla see vanamees, kellele Benny Hill alatasa pähe patsutas, või tema noorem vend) ja seletab, et ta on lennuki kapten ja lennukil on kaks navigatsioonisüsteemi, millest üks ei tööta, aga mida lennuki lendamiseks on mõlemat vaja [mõtlen, et järelikult on Fokkerite avioonikas algeline hääletussüsteem, kus kahe samasuguse süsteemi näidud peavad ühtima; samas hääletussüsteem on tänapäeval ikka kolme- või veel enama kordne], et seda parasjagu taaslähtestatakse ja kümne minuti jooksul selgub, kas läheb korda või mitte. [Mõtlen, kui taaslähtestamine kestab kümme minutit, ega see siis eriti kobe süsteem ikka ei ole.] Sama lennukiga sõidab ka vanamees, kes päeval saabus Tallinna samas bussis (üksi), läks minu ees peale ja kuulutas bussijuhile, et sõidab Singapuri. Nüüd on tal kaasas suhteliselt noor naisterahvas. Vat nii elavad pensionärid vabas maailmas!

Nagu arvata, pakub kahe ja poole tunnisel lennul peamist meelelahutust vene Tai-huviliste bakhanaal, välja arvatud algusminutitel, kui lennuk õhku tõuseb (sõiduplaanist 35 minutit maas) ja nad on suutnud oma hiigelpudeli suhteliselt edukalt ära peita (mulle lähimal venekeelsel kodanikul on sisenedes käes kaanega kohvitops, mis peale kohvilõhna eritab muidki peolaua aroome). Kapteni tervitussõnade lõpus on meeldetuletus, et kaasatoodud alkoholjookide pruukimine lennukis on karmilt keelatud. Ühel hetkel aga kerkib suur konjakipudel stjuuardessi vaateulatusse, mille peale ta kõnnib käbedalt kohale, kostab paar kurja sõna ning järgmiseks kõnnib ta sama käbedalt lennuki kööki tagasi, pudel näpus. See on juba peaaegu tühi.

Aga tsirkus muudkui jätkub ja tundub, et kapten tegeleb rohkem vene joodikutega kui lennuki juhtimisega, eriti pärast seda, kui kohal on käinud mõlemad stjuuardessid ja teine piloot ja ingliskeelne vanemstjuuardess lõpuks valjusti palunud kaptenilt politseiabi.

Maandume viis päeva tagasi kuulsaks saanud Polderbaanile just kuulsaks saanud otsast, aga on pime ja tallatud põldu ei näe. Kapteni optimistlik lootus, et lend kestab 2 tundi 15 minutit, tähendas just seda, et nii kaua kestab õhusolemine; Polderbaanilt äraruleerimine kestab veel veerand tundi (ja sedasi me väljalennu hilinemist ikka tasa ei tee; paljud reisijad on muutunud hüplikuks ja üks habetunud noorsand käis natuke enne maandumist peldikust helistamas [kust ma tean: no ei võta inimene niisama peldikusse minnes kotist telefoninumbriga paberit ja mobiiltelefoni ega topi neid taskusse]). Siis bussi peale ja bussiga meeliülendav viis minutit aeglast sõitu terminali, nii et kohal oleme ligi tund sõiduplaanist taga. Mul muret ei ole, sest mul oli lendude vahel kaks tundi, nii et jõuan rahulikult jalutada teise terminali, kus mu lennuk on päeva viimane väljumine. See sujub rahulikult peale selle, et mu istekoht on tagaseina ääres ja mu kott hästi ei mahu eesistme alla, mistõttu kogu lennu on jalad imelikus asendis, aga õnneks ei sure nad ära.

Unustasin Tallinnast tulema hakates koti külge kinnitamata Flying Blue sildi, millega kotte KLM kotikäsitsejad käsitsevat kohe esimesena. Tulemus on selline, et mu kott tuleb lindil 6. kotina. Taksojuht kurvastab, et homsest läheb bensiin kallimaks, ja viib mind sada meetrit edasi vale maja juurde. Maja fuajees riiulil on minu nimega panderoll, mis ei ole postkasti mahtunud ja mille sees on Henriku Liivimaa kroonika uus (2005) itaalia tõlge. Väga põhjalik ja ajakohase kirjandusloeteluga (muidugi kisun ma paki lahti juba liftis).