Kole uni, kuidas räägin prantsuse keelt: töötan suures ja õõvastavas asutuses, mis on kontorihoones, kus 6. korrusel on Prantsusmaa saatkond, ning tuntud vene viiulikunstnik tahab poliitilise varjupaiga otsimiseks teada, kus on saatkond. Ümberringi saalivad ametnikud, kes juba ainuüksi oma ennasttäis olemusega suudavad külvata paanikat, nagu neid eriti Eesti ametiasutustes rohkesti leida on. Painajale lisab rõhku see, et hoonega on liidetud lapsepõline suvekodu, kus pereliige teatab, et ta jääb õhtul pimedaks.
Muidu on ärkamine väga vaevaline. Arvan, et kellakeeramise mõtles välja kas sadist või vanur, kellel läheb uni niigi ära viiest. Need, kes tahavad tööle minna pimedas ja õhtul koju tulla valges, võiksid üles tõusta kasvõi juba kella kolmest aasta läbi ja jätta muud inimesed rahule. Tipptunnid leevenduksid pealekauba.
Hakkab kohale jõudma, et kolmapäevani, mil on külalist oodata, on väga vähe aega ja korter tuleks enne ikka ära kraamida. Nagu arvata, teen kultuurkihist arheoloogilisi leide (nt leian külmikust muude asjade taha unustatud pudeli veini).
Eelmine madame consierge on tagasi. Vahepeal oli õige mitu kuud keegi teine, kelle telefoni ma ei teadnud, ja ma pisut muretsesin, et mis saab, kui peaks olema asja maja elektrikilpi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment