E, 940. päev: Tallinna Märtsipommitamine 65 a

Koledatest sündmustest on möödunud peaaegu inimiga, mis tähendab, et elus on ainult mäletajaid, kes olid toimunu ajal lapsed.

Ja üha lapsikumaks muutuvad ka lood juhtunu ümber, sest muidugi mõista on taas kord platsis ajalugu kaunist kunstist või täppisteadusest mütoloogia poole(*) nihutav hr Liim oma illuminaatilise inglaste-jutuga. Selle erilist muistendiväärtust näitab arvamine, et Tallinnas taheti 9.3.1944 korrata seda, mis toimus Dresdenis 13.–15.2.1945. (Viis aastat tagasi pommitamiste mälestuskonverentsi eel ütlesin talle, mida ma tema inglaste-jutust arvan (koos selgitustega), ja arvake ära, millega Liim oma väidet toetas? – Väljaprinditud pildiga, millel Mosquito lendamas suvalises kohas! (Maastiku rahumeelsuse järgi arvates Inglismaa kohal, võib-olla koguni pärast sõda.) Küsis: „Mis lennuk see on?” – Mina: „Mosquito,” ja seepeale vaatas Liim mulle võidukalt otsa ning jutul oli lõpp, nii et ma ei saanudki küsida, mida tehti väidetavalt allalastud Mosquito jäänustega, kas sakslased sulatasid needki vanametalliks nagu kõik Saksamaal allalastud Inglise pommitajad.)

(*) Hannes Walter Vabadussõja alguse mälestusüritusel 28.11.1988: „Mujal maailmas on ajalugu kas täppisteadus või kaunis kunst, aga Nõukogude Liidus on mütoloogia.”

Särab päike ja linnud laulavad, aga tulevik on tume, sest kolmapäeval algab jälle prantsuse keel. See on pärastlõunal, mil on mu loomulik siestaaeg. Tänane ilmailu on selline, et kondaksin kontoris istumise asemel heameelega metsas, aga nädalavahetuseni on veel nii palju aega. Laupäevaks lubab 15 kraadi sooja, aga noh eks me tea, et ilmaennustus pidevalt muutub. Tänagi on selline päikesepaiste, et arvatavasti roomavad riigi ainsal märgalal kummuli supikausi taolised sookilpkonnad mudast välja kivi peale peesitama.

Hommikul oli akna taga lehise otsas ilus harakas, justnagu teades, et mul on küll teleobjektiiv käepärast, aga mälukaardi olen jätnud mugavuse pärast läpakapesasse. (Muidugi on mul ka muid mälukaarte, aga nendel on muidki pilte ja elu on õpetanud, et ega fotokas kaardil olevast failinumbrist väiksemat ei kirjuta; nii edenesid jaanuari jooksul fotoka failinumbrid ligikaudu 9000 võrra. Tuleb süsteemi korrastada.)

Tööl saab teada, et koolitus lükkub taas edasi määramatusse tulevikku.

Õhtul, muidugi just sellest ajast alates, mil saaks ära minna, sajab vihma.

Arutleme paar aastat vana teadusuudise üle ja muidugi jõuame tõdemuseni, kuidas jälle kord on Eestis leiutatud imevidin ja leiutaja arvab silmaringi piiratuse tõttu, et on maailmas esimene, kes selle peale tuleb (vrd ka „seniolematud” dr Helluse bakterid, rääkimata äraleierdatud näidetest, kuidas pehme jalakäijahelkuri olevat leiutanud 2000. aastal Rapla koolitüdruk, autode kurvituled 1970. aastatel Tallinna lennuvälja autojuht ja ülehelikiirusega lennuki deltatiiva 1960. aastatel mustamäelane Leida [veel uuematel andmetel saadi Tu-144 nii, et samal ajal välja töötatud Concorde'i plaanid lihtsalt varastati]), ja jättes seekord insenerimõtlemise puudumise tõttu läbi kaalumata leiutise praktilise rakendatavuse. Arvan ärapanijalikul viisil, et äkki on selliste asjade väljamõtlemine ravi osa, las parem vaikselt nokitsevad ja kirjutavad, kui et märatsevad.

Uurin pikalt kaarti, tulemas on nädalavahetus. Laupäevasel matkal leidsin restoranis siinkandi huviväärsusi tutvustavaid sildikesi ja sain teada, et ainult pooleteisttunnise rongisõidu kaugusel on röövlinnupark, kus linde ka lennutatakse. Kole häbi, et see on senini mu tähelepanu alt kõrvale jäänud. Talvel tegutseb pühapäeviti; laupäeval sõidan avastama paksu kuusikut Iluslinna lähedal.