L, 938. päev: peitus

Eesti seltsiga geo­peitusel. Imelik aja­veede, jaluta punktist A punkti B ja otsi, kus viib peidikuni sisse­tallatud rada. Vähemalt 3 kaasasolnud GPS-ist hoolimata ei suudeta õhtul leida üksmeelt, mitu kilo­meetrit siis ikkagi maha käidi, vähim hinnang on 12 km ja suurim 16 km (ja ma ei usu, et 16 km hinnangu ütleja käidud kaks haaki oleksid olnud kokku 4 km). Teekond punktist A punkti C on midagi 6 km, aga vahepeal kõnnime täiesti valele poole. Seekord ma aktiivses orienteerumises ei osale, aga kaardilugemisoskus on inimestel ikka üpris nigel.

Buss sõidab mu akna alt läbi, näitan seda linnaosa kõige koledamat, aga kõige ilusama vaatega maja. Hädakorral saanuks ma jätta linna minemata ja tulla samast maja eest peale.

Viinamarja­kasvatust võetakse siin­kandis ikka väga tõsiselt, ehkki siit pisi­pannoolt võib aru saada, nagu veini­maias mekiks algul ühest vaadist (algul joome sinu omast...) ja siis teisest (...ja siis kumbki enda omast).

Selle vaate ja selle pilve­varju juures läheb jutt filmile „Malev” (vrd koht, natuke enne nn Rakvere liha­tööstuse tamme, kuidas foogt ajab Urut taga ja ühes temaga liigub üle niidu ka pilvevari) ja sellele, kas see oli ajaloofilm.

Pildi peale on lõpuks jäänud siin­maine tüüpiline jalg­rattur, kes mäkke sõitmisega nii ametis, et ei märka pardon, pardon'gi kisendada. Vaadake tema vormi­riideid! ja tundke kadedust, muu­maised jalgratta­rõivaste kaupmehed.

Esimesed kaks peidikut on viinamäel, vahel on linnulennult 3,1 km, aga tegelikult kõnnime ikka väga pikalt. Metsas räägib nimekaim lustakaid kombainikogemusi. Enne teist peidikut uhke vaatega kohas einepaus. Vaate peal kasvab veiniviinamarja kindlasti rohkem kui kogu India subkontinendil.

Usinad viina­marja­kasvatajad lõikavad vääte tagasi.

Igasse teise vahesse pannakse komposti, ülejäänud vahedes on äralõigatud oksad.

Prahi loopimata jätmine ei pea tingimata panema kurvastama, meenutab see tundmatu lõbusa matka­selli näputöö.

Mis juhtub, kui jätta väädid tagasi lõikamata. Oletan, et parem­poolsel väljal kasvavad mahe­viinamarjad (kätte­saamine on muidugi ise asi).

Suurel viinamäel läheb arjergard otse ning viimased saavad esimesteks. Muidugi mõista tehakse nägu, et me olime siin juba ammu. Teine peidik leitakse ja arutatakse kohaliku kanalisatsiooni üle.

R-chi asulat läbides tekib küsimus, mis amet on Schreiner, mille lahendab taskutelefoni internet. Tisler.

Pärast asulat on teine einepeatus, mida lõbustavad kohalikud indiaanlased, keda üldse kohe ei ole läbi hõredate põõsaste taeva taustal näha. Seejärel metsas segase sildiga puuslik.

Siis mäest alla, teekonna lõpukülas on kohaliku Eduard Vilde maja ja Juudi tänav.

Kolmaski peidik on viina­mäe servas. Meid jälitatakse (autoga) ja saadakse kätte („Hello, are you from Estonia?”). Selgub, et on kohalikud. Sõlmitakse rahvaste sõprus.

Igal viinamäel on väätide traadi külge sidumiseks eri stiil: kus on spetsiaalsed klambrid, kus on traat. Rohelise traadi kohas arvan, et see on eriti roheline viljelemine.

Kaevuri maja küljes olev joonis (eriti kaevurilambi asukoht) tuletab meelde muiste nähtud saadet India teleseepidest, kus näidati katkendeid nende eepose-seepidest, et kangelane lendas ringi, tõrvik tagumikus.

Seejärel restoranis värskendavad joogid. Unustan kõnnikepid seina najale ja vist ka nagist korjatud huviväärsuste tutvustussildid laua peale.

Tagasiteel on ühes kohas eriti kapitaalne bussipeatus.

Linnas astun bussilt ümber teisele öövaateid pildistades (lilla värv tuleb võttekoha all säranud punasest ja sinisest tulikirjast, et siinmaa on olnud elektrifitseeritud juba 100 aastat):



* * *

Aga kevad tuleb ja pean kaarti kulunud augud kinni teipima.

Sitemeter ütleb, et poole kaheksa aegu leidis Google mu blogi, kui Tallinnast otsiti sõnu ise leiutatud kalastus masinad. Ma ei korda, mida ütles kalameeste kohta mu äi, õigemini tema jahiseltskond. Päeval otsiti veel sõnu jaan tätte loomingu retsensioonid, millest esimesed kolm panevad mind küll muigama, eriti kolmas.