L, 952. päev: eeskujulikus loomaaias

Käin Antwerpeni loomaaias; tänud M-le ammuse vihje eest.

Loomaaed on vana ja uhkesti kujundatud: erinevalt Tallinna loomaaiast, kus ühe aediku juurest teiseni matkamiseks kulub tunde, ja linna sees olevatest väikestest loomaaedadest (nt Basel ja Frankfurt), kus ümbritsevate majade kõrgus ja loomaaia lagedus näitab ala väiksust, on siin kavatis nii huvitav, et jääb mulje, nagu oleks loomaaed seest palju suurem kui väljast. Viietunnisest ringisaalimisest hoolimata on nurki, kuhu mul jääbki sattumata. Teerajad on kõverad (ei näe otsast teise!) ja kitsad (traktoritega rallima ei mahu!) ning vahel on kõrged jämedad vanad puud, veesilmi on ohtrasti. Mitu hoonet on koguni muinsuskaitse all. Teen mitmeid üldvaatepilte ka nn „kodumaisele tööstusele mõtete andmiseks” (uutele lugejatele: see tore lause oli Werner Hirte asjaliku käsitöö- ja remondiraamatu „Teeme ise tuhat asja” (1948, kui Saksamaa ehitas end tuhast üles ja oli muidu kitsas) eesti tõlke (1978, kui Eesti NSVs oli Brežnevi-aegne arenenud sotsialism ehk umbes samasugune kitsikus) mudelraudteede peatüki tõlkija märkuses).

Ühelt poolt on pilet kõige kallim loomaaiapilet, mida mäletan, aga teisalt on hind ainult kolm korda suurem kui Tallinna loomaaial.

Antwerpeni loomaaias toimusid 1920. a olümpiamängude poksi- ja maadlusvõistlused.




Minekuga saab seda nalja, et ärkan plaanitust umbes kolmveerand tundi hiljem. See-eest käivad sel kellaajal juba bussid ja saan jaama õigeks ajaks.

Pärast loomaaeda kiire tuur läbi süda- ja vanalinna Schelde äärde, siis jaama tagasi. Ootamatu netipimenduse tõttu ma ei mäleta rongiaegadest rohkem, kui et 17.03 minev rong peaks kohale jõudma veel ajal, kui äkki veel käivad bussid. Jõuan jaama (Antwerpen-Centraal on muide neljakordne, st neli korrust perroone ja raudteed, −2. korrus on umbes 30 m allpool merepinda) täpselt koos 16.03 rongiga. Peatus kestab kümmekond minutit, jõuan ilusti peale, vaatan esimesel lühidal sõidul pildid läbi.



Igal linnal on oma tegelane, kellega seotud hoonetega turiste peibutatakse. Amsterdamil on Anne Frank, Brüsselil kusev poisike ja Antwerpenil Rubens. (Kes võiks olla selline maailmakuulus tegelane Tallinnas? Kirjuta kommentaaridesse!) Rubensi maja on ja hiljem loen raamatust, et kesklinna suundudes mööda kõnnitud Jakobi kirikus on koguni Rubensi haud.

Rahvast on sellises koguses, et vist kõik Belgia 10 mln elanikku (miks küll Eestis arvatakse, et Belgia on väikeriik, kui pooles riigis elab rohkem inimesi kui Rootsis ja teine pool riiki on inimtühi põld ning mets?) on otsustanud päikselise laupäeva just Antwerpenis veeta, ilmtingimata jalakäijatänaval patseerides (kõrvaltänavatel, kus sõidavad trammid ja jalgrattad, loivavaid jalakäijaid peaaegu üldse ei ole). Hoian fotokat kämbla külge rihmutatuna käes rippu, kus saan märkamata päästikut vajutada. Toredaid pilte saan:



Kui teil on kurjad naabrid, aga klaverit mängida ikka väga tahate ning raha kõrvaklapilise elektriklaveri ostmiseks ei ole, aga tugeva käru jaoks on, pange siis klaver käru peale ja mängige tänaval, Inno-nimelise kaubamaja ees! Saate ka puukottadega juurde klobistada nii palju, kui süda lustib.

Ilm on soe ja päev läbi on paistnud päike. Euroopa pealinnas on ilmselt veel kütteperiood ja toas on palav, sest jaamale lähenevast rongist näeb, kuidas kvartalite kaupa askeldavad elanikud akende ees suisa pesuväel.

Teine rong on rahvast tulvil, vabu kohti napib. Loen raamatut Lust in Translation (ei ole tõlkimisest), nagu ikka loevad naabrid üle õla ja saavad siis teada kommetest maailma eri riikides. Las saavad.