L, 959. päev: koerad ja lilled

Tänasel ilusal kevadpäeval jõuan mõne tunni jooksul õige palju.

Esiteks käin koertenäitusel, mis toimub kaks päeva, aga mind huvitavad kaks tõugu on laupäeval. Muidugi juhtun ärkama 10.22, kusjuures näitus algab kell 10.00 ja ühe mind huvitava tõu ring on kohe hommikul. Jõuan sõiduplaani järgi kell 10.59 mineva bussi peale, kohal Kirikmäe prisma ees olen umbes 11.20. Messikeskus peaks olema kuskil selle taga, kus ma ei ole kunagi käinud; eile vaadatud messikeskuse kodulehele ei oldud raatsitud linnast üksikasjalikumat kaarti panna. No jõuan esmalt tagaukseni, see on hämmastavalt vaikne. Pikk matk viib mind piki aiaäärt läbi vihmatibina õige ukse juurde (mis on mitte linna, vaid maa poole), seal ees on mustmiljon autot ja paljulubava tähenduslikkusega asfaldil iga meetri tagant koerasitta. Näitus toimub neljas hallis ja no kui keegi arvab, et siinmaa koeraselts on viitsinud kataloogi ringide kaardi trükkida või ringid mingis loogilises järjestuses paigutada, see arvab nendest väga hästi. Mind huvitavad kaks ringi on kõrvuti tagant teises hallis, kuhu jõuan kell 11.45, mil üks mind huvitav tõug on juba ammu läbi. Aga et koeraomanikud ega koerad veel ära läinud ei ole, siis näen, et sabaga tips M suudaks konkurentsi pakkuda küll. Isegi üks ta kaugeid tuntud kenneli sugulasi võistles (aga kuidas tal läks, ma ei tea, sest tulemuste tabelis on eelmise ringi tulemused eest keeratud).

Hallides, märkigem, heljub peale koerakrõbuskite ja -ekskrementide leha ka suitsuving, sest suur osa koeraomanikke maandab pinget suitsetades. Koerte jaoks on olemas küll ka käimlad, mis – nagu hiljem näen – tähendavad territooriumil olevat asfaltparklat.

Teises ringis võistluselevus alles käib. Seda tõugu koertele tehakse enne ringi soeng ning eriti põnev on, et ka mitmel omanikul on samasugune. Kroonitud pea koera ei paista. C konkurentsi pakkuda ei suudaks (ka mitte seepärast, et konkurente on väga palju).

Et hakkan poole tunni pärast aevastama (osa koeratõuge on allergilisemad kui need, millega rohkem kokku puutun) ja taskurätte mul kaasas eriti ei ole, hakkan ukse poole sõudma, nähes ära ka muu näituse. Koerad on toredad, nende omanikud samasugused nagu igal pool, müüdav träni samuti. Ainus asi, mida ma varem koertenäitustel näinud ei ole, on teisaldatav fotostuudio – tule tee koerast pilt! Stuudioid on koguni kaks: ühel paistab kaasas olevat koguni A3+-printer, millega pildi kohe kätte saab. Tema äri õitseb paremini kui teisel piltnikul, kellel printerit kaasas ei ole. (Mu kogemuse järgi on koerte pildistamisel suurim raskus see, et nad tahavad tingimata objektiiviklaasi lakkuda, mille järel tuleb see süljest puhastada.)

Siis sajutibinas linna tagasi, 16. bussiga Kõrgmetsa maksimarketisse. Algne plaan oli vaadata, kas seal on mõnd kergesti teisaldatavat lauda rõdu jaoks selle asemele, mis on saanud teiseks arvutilauaks, aga ei ole, ja väljun hoopis kahe kotiga, millest ühes on kaheksa pisikest potti priimulaid ja teises lillekasti rõduääre külge kinnitamise klambrid, muld ja pakk kaablisidemeid. Korteris lillekasti täites selgub, et kahtlaselt palju ruumi jääb üle, mispeale võtan jalad selga ja käin poes teisegi korra, nüüd juba teades, mis värvi ja kui palju lilli vaja läheb.

Seega kui kast lõpuks saab täis istutatud ja rõdu ääre külge riputatud (ja kaablisidemetega kindlustatud), näeb nüüd mu rõdu natuke rohkem kohaliku kombe moodi välja.