N, 933. päev: pikk nädalavahetus algab

Magan poole lõunani, siis hakkan pika nädalavahetuse asju pakkima. Leian, et ma ikka ei ole 8 parima X-faili osaga plaati vennale andnud (ehkki kui ükspäev küsisin, siis ta arvas, et see juba „vist on” tema käes).

Fotoajakirjas on õpetus, kuidas pildistada loomaaias loomi. Panen kõrva taha.

Ometi ükskord saan teada, kui madal on õhurõhk lennu ajal lennuki sõitjateruumis: matkakella baromeetrilise altimeetri järgi käime esimesel otsal justkui 1700 m kõrgusel ja teisel otsal 2464 m kõrgusel (vähim absoluutse rõhu näit 755 mbar). Väga praktiline, kõrgusnäit hakkab vähenema juba veerand tundi enne seda, kui kästakse rihmad kinni panna. Mu selja taga meesterahvas norskab, vasakul käel loeb noorsand Olev Remsu reisiraamatut, kõõritab mu raamatusse (mis parasjagu räägib preislaste lõbusast elust XIII sajandi hakul, kuni Saksa Ordu tulekuni), pruugib einest ära ainult valge veini ja topib avamata võileiva istmetaskusse. Ta ei tea, millest ilma jääb. Esimene lend oli alla poole tühjas lennukis (eespool olid istmed täis, tagapool oli täis umbes veerand). Eilset Türgi lennuki auku ei paista (istun õigel pool, maandume tõesti samale rajale, mida arvasin, aga kukkumiskoht jääb ikka väga kaugele); inimesed vaatavad küll erakordse hoolega aknast välja. Ümberistumine toimub merepinnast allpool, majanduskriis on jõudnud lennujaama elektroonikapoodi.

Enne paigaltvõttu tuleb lennukisse ingliskeelne koristajaõpilane ja küsib, kas ta on unustanud oma puhastusvahendi siia lennuki kappi. Stjuuardess otsib eesmised kapid läbi, ei leia. Koristajaõpilane läheb ära ja kogu tema õnnetust olemusest on näha, et aga ta alles ülemuse käest saab, kui selgub, et ta lapp või käsn sõidab laias maailmas ringi.

Õhkutõus on eilse prahmaka raja rööprajalt, aga istekoht on valel pool ja on juba üsna pime. Tallinna lennujaamas on akvaariumis kalad tagasi. Silt kirjaga Flying Blue Silver mu koti küljes tõesti mõjub (nagu lubatud, teenindatakse sellise sildiga kotte esmajärjekorras), sest kott ilmub lindile juba 35. kotina. Takso on indialiku sisustusega või siis jätab liikuva kolikambri mulje. Järvevana teel on toiming „Kõik puhuvad!”, mis näib taksojuhti koledasti kurvastavat, ometi lastakse takso mööda.