(Piltidel olev kapsaosa on u 25 mm pikk, keda huvitab pildi suurendusaste.)
Pildistan kapsast enamasti loomulikus valguses rõdul, kuulen üle jõe metsast laulmas metsvinti (metsvint elab siinkandis aasta läbi, aga aasta läbi ta ei laula). Eile laulis tööjuures puu otsas keegi muu tihane kui rasvatihane. Aga muidu on loodus rohkem talves kui aasta tagasi, kui 24. veebruari soojal õhtul käisin rulluisutamas.
Muidu tegelen oma kursusega, algab uus sats. Saan teada, et mu varasema aasta ülesanne on hakanud ilma mu teadmata elama iseseisvat elu, which is not nice. Vähemalt küsida võinuks, äkki mul näiteks on just selle ülesandega muid plaane.
3 comments:
Vao. Jälle ma pean kiidulaulu laulma, sest mulle väga meeldivad need pildid. Kuigi, nagu ma vist juba olen öelnud, pole ma eriline pildi-vaimustuja ja fotohuviline. Sinu pildid miskipärast aga hämmastavad isegi minusugust võhikut. Super.
Palun. Neid pilte võiks nimetada õpetlikeks etüüdideks, sain hulga targemaks (nt et peaks ühendama arvuti fotoka külge, et suurelt ekraanilt pildistataval esemel olev sodi ära näha kohe ja see juba enne pildistamist ära noppida). Just praegu sain aga paljulubava järeltöötlusmõtte...
Eile juhtus, et saksa fotoraamatut lugedes puhkesin laginal naerma: autor märkis, et teleobjektiiviga suuri putukaid pildistades jääb putuka ja objektiivi vahele pikk vahemaa, mis on hea selleks, kui muidu putukas kardab, ja siis järgnes sellele sulgudes väike lisandus „või pildistaja”. ☺
aga kapsad ongi ju tegelikult väga ilusad (lehed, pead, peade ribad või poolikud - milline viirundus! selle sõna mõtlesin ise välja, mitte toimetada!). Piltidel kuidagi korallilised.
urk
Post a Comment