Päike särab nagu tõllaratas, aga paraku esiteks on hommikul uni magus, teiseks sulatab päike päeval kogu lume ära ja kolmandaks olen poole viieni liimitud telefoni äärde, et anda tehnilist kaugabi küsimustele „kuidas ma siia plaadi sisse panen?” ja „kuidas ma siit plaadi välja võtan?”.
Plaanitud matk kuivab kokku metsa kaudu poodiminekuni. Kõrgmets – kus oli pool tuhat aastat siinmaa pealinna võllamägi, kes veel ei tea – on laupäeva pärastlõunal jalutavaid pensionäre punnis täis. Kui muidu olen matkaradadel kohanud nii kuue tunni jooksul nelja vastutulijat, siis siin tuleb poole tunniga kümme. 23. jaanuari tulv on teinud hävitustööd ka Kõrgmetsa läbistava oja kallastega. Kuulen okkalise nimega poe suunas olevatest puudest rähni trummeldamist, mispeale mõtlen, et vaat kus lops, mul on kaasas ainult lainurkobjektiiv ja binoklit ka ei ole. Ojasillal on kolm algkoolipoisikest, kes loobivad suuri mahakukkunud puuoksi ojja. No oleksin ma ise sama vana, loobiksin samuti. Edasi matkapoes, kus, tuleb nentida, on selge suunitlus suusa-moeriietele. Isegi uiske ei ole! Rääkimata loodusega ühte sulandumise tarvetest, mida silm ei näe ühtki (pun not intended).
Kuuldavasti olnud lehes keeleteemaline arvamuslugu teemal, et kui viga tehakse palju kordi, siis on see ju õige ja reegli peaks tegema ringi. Naa jaa... Aga kui mitu korda peab vea tegema, et see enam ei oleks viga? Ja kus? Kust läheb argi- ja kirjakeele piir? Kust läheb kirja- ja oskuskeele piir? (Samal teemal: 27.9.2007 sissekande alguses.) Meenutagem, et eesti kirjakeel on suuresti tehiskeel ja et see, kui enamik inimesi läheb punasega üle tänava, on siiski liikluseeskirja rikkumine. Eesti veneaegsetel inimestel on väga raske aru saada, et seadused on täitmiseks, mitte mööda hiilimiseks. Käige maailmas ringi ja saage eurooplasteks!(Ja mis ajab inimese lehte kirjutama? Rähnipoja ajab puu otsa see, et ta on puu otsas koorunud; ärge toredat linnukest asja segage.)
No comments:
Post a Comment