P, 908. päev: Feuer und Wasser

Ilm on hommikul osaliselt selge, päeva jooksul läheb pilve, õhtul hakkab sadama lund.

Skannin taas pilte, järg on 1994. aasta külmas talves:


Jää nii kaugele, kui silm ulatab (või rand vastu tuleb). Paar nädalat varem oli ajujääd kohe nii paksult, et laevad sõitsid kaarega ringi, tavalise 3½ tunni asemel näiteks 8. Aga selle 8 tunni jooksul oli vaade aknast kogu aeg sama ülev kui siin pildil.


Lootsipaat tuleb lootsile järele


Tallinna sadam. Mind paelus eriti sadamas puhkav luik, kes pidi jääma laeva ja kai vahele ning siis suure kiiruga üha ahtamaks muutuvast pilust põgenes. Taustal vasakul on MV Estonia, millel oli jäänud Läänemerd künda veel pool aastat.

„Roosi nimi”: teine plaat ja teised kommentaarid. Siin näiteks ei räägita Sean Connery soojadest saabastest, mida ta kandis külma pärast kohtades, kus jalgu peale ei jäänud, aga mille kriuksumine olla paaris kohas jäänud peale küll, näiteks esimeses kirikustseenis (helimeeste arvates ilus jalatsikriuks, aga lavastaja lasi pärast üle helindada). Meenutagem filmi kurjuse kehastust, inkvisiitorit. (Kes ei mäleta, siis selle lehe lõpus on pilte; muide, and with all due respect, kui tonsuur välja arvata, siis kas ka teile meenutab see tegelane ühte Eesti andekat mälestustekirjanikku? ☺) Vanal plaadil oli inkvisiitori rollis olnud F. Murray Abrahamist lausa eraldi lisa, uuel plaadil samas kirjeldab lavastaja tema ülimalt ennasttäis olekut („minul on Oscar, teil ei ole”).

Aga see-eest on lavastaja kommentaaris tore lugu, kuidas Eco unustas labürinti trepid panemata! Raamatus on kloostri plaan ja labürintraamatukogu plaan, kõik sada ruumi samal korrusel. J-J Annaud' arvates ei mahtunuks raamatukogu sada ruumi torni sisse ära, oleks olnud lai „nagu suur pitsa”, et äkki oleks usutavam, kui paneks trepid ja teeks mitmel korrusel. Eco haaranud seda kuuldes ehmatusega peast kinni (ja usun, et ta karjatas: „Mamma mia!! Trepid!!!”) ning jooksis tõi kõrvaltoast treppide jaoks paar sobilikku raamatut, näiteks M. C. Escheri albumi. Nii et kuigi filmi labürinditreppe raamatus ei ole, on nende kujunduses siiski autoril suur roll. — Vat mis juhtub, kui muidu ettekujutus on, aga insenerimõtlemist ei ole! ☺

(Ja lugupeetud kooliõpilased, kui te selle seiga siit oma koolirefereaadi või kodukirjandi jaoks laenate, pange ka korrektne allikaviide. Algselt rääkis seda lavastaja Jean-Jacques Annaud DVD kommentaaris, aga teie lugesite seda siit blogist.)