Jään vajalikust bussist maha, tuleb järgmine. Ümberistumiste arvutamise robot käskis mul minna 170. bussiga ja Roosiaia peatuses ümber istuda 258. bussile, mis hakkab tulema bussijaamast (mis on raudteejaama kõrval). Jälgin pingsalt bussi kella, et siis raudteejaama bussipeatusest teha vägev spurt bussijaama; näen koguni, kus perrooni ääres 258. buss seisab. Ent tuli on punane ja jaamapeatuses näen, et 258. buss paneb hääled sisse ja keerab välja tänavale, sadakond meetrit minu bussist tagapool. Selge, proovime järgmist peatust, kus sööstuvahemaa on pisut väiksem; mõlgutan, kui suur on tõenäosus, et 258. buss minu bussist Vabaduse puiesteel mööda ei kihuta; väike, peaaegu sama kui praktiliselt võimatu. See aga ei tähenda, et see oleks üldse võimatu, sest teine buss jääb fooride taha kinni rohkem kui minu buss ja ma saan väikese spurdiga Roosiaia peatusesse (see on Pariisi platsi peatusele lähemal kui bussijaam raudteejaama peatusele) ja seal ümber istutud.
Sõit on pikk, maja juurest kahe ümberistumisega kokku kaks tundi, ja satun kohtadesse, kus ma varem olnud ei ole. Olen ka ainus sõitja. Bussijuhil üürgab nn kohalik Raadio Elmar. Kadund Dajan Ahmet kunagi märkis, et talle olevat teatrikooli alguses märkus tehtud, et miks ta räägib eesti keeles normaalse häälega, aga vene keeles sügava rinnahäälega, rääkigu mõlemat keelt ühtmoodi; vat prantsuse keelt räägitakse, vähemalt prantsuse Raadio Elmaris ja nähtud Prantsuse filmides, läbi nina peene häälega. Ei ole võimalik, et raadiotesse ja filmidesse on sattunud tööle ainult ühesuguse kõnedefektiga inimesed!
Siis bussivahetus (620), siis veel pikk sõit, siis lõpuks saab sõit otsa. Kobin Kaunakülas maha, panen asjad rännakukorda. On paar kraadi külma, maapind on külmunud, kohati on maas lumeriismeid (aga vähem kui arvasin), ilmaennustuse lubatud selgest ilmast ei ole essugi. Puhub vinge tuul, mul on kapuutsiservas esimest korda nn tuisukindel karvane riba, nii et ma näen lageda peal (tuul puhub ju ainult lageda peal, eksju) välja umbes nagu porikarva ürbis Kenny McCormick.
Kaunaküla sõjamemoriaal on alusel u 1000-naelane pomm. Loodan, et see on kahjutuks tehtud, mitte nagu Helsingi Normaallütseumi varemetest leitud ja mitukümmend aastat direktori riiulil aukohal seisnud lõhkevalmis süütepomm. Nooled näitavad kohaliku metsavennapunkri poole. Teel sinnani (see on suur, Atlandist Böömi metsani ulatuva matkatee osa; võsast puhastatud tee on koguni umbes meetri laiune) möödun paarist vaatekohast, millest üks on väga sarnane otsitud vaate kohaga. Punkrini ma ei jõua, selleni jõudmiseks tuleks nõlvast alla laskuda, mis tähendab, et pärast tuleks uuesti üles ronida, ei viitsi.
Vaatekohas (see on näha taevarannal ja pilvepiiril sellel pildil, vasakpoolsest ratturist üles ja sutsu paremale) pakin asjad laiali, panen statiivi üles ja teen siis lugemata arvu pilte, kõigi kolme objektiiviga, mitut sorti panoraame, eri seadetega jne. Hiljem leian, et pisut edasi on teine hea võttekoht, kus samuti teen pilte. Olen kokku seal ligi poolteist tundi. Meenutagem õhutemperatuuri ja tuule tugevust: põhjamaisel päritolul on ka teatud eeliseid. Seekord on mul kaasas jook, termoses kuum tee, ja võileivakarbis eine, nii et strateegilise küpsisevaru kallale ei ole vaja minnagi.
Miks on hea käia pildistamas mitme fotokaga...
Et see panoraam näitab üldvaate ära, lisan ainult paar Olympus Masteri abil kunstivormi valatud väiksemat pilti:
Kui olen umbes tunni pilte teinud, märkan, et statiivipea vesiloodi kaitse on ära tulnud ja paljastanud loodi klaasampulli, mille peal on lahtisena kaitsme ja ampulli vahel olnud rõngastihend. Panen tihendi kaabelpäästiku juhtme vahele tallele, et suisa ära ei kaoks. Muidugi, kui ampull paigast läheb, siis on vesilood kõlbmatu; mõtlen, et huvitav, kas see kuulub garantii alla. Samas on ampull augu põhjas kinni ega loperda niisama. Otsin pilguga mõlemad kohad läbi, kus statiiv üleval oli, aga ei leia.
Pakin asjad kokku ja astun Kaunaküla poole tagasi (minekul hüppab jalast poole meetri kauguselt põõsast välja pöialpoiss ja lendab piiksumise saatel kaarega lähima puu otsa). Ja seal, ligi kilomeetri pärast, kümmekond meetrit enne pommiga sõjamonumenti, vaatan, et mis must ümmargune asi see maas lebab – mu vesiloodikaitse! See on siis selles kuus kolmas imeline leidmine (esimene oli enne jõulu kadunud kõrvaklapitropp mitu nädalat hiljem tööl põrandalt ja teine oli koti küljest tulnud lukutõmmits mitu päeva hiljem tänavalt).
Et vaatekoht leidus kohe esimese hoobiga, ei ole vaja ülejäänud kohti uurima minna. Õgvendan matkateed maanteed mööda. Käisin samas kaks aastat tagasi, millest mäletan, et mõnel pool oli metsa rohkem kui praegu.
Saan teada, et lind, kes läbilõikavat krääk-krääk-häält teeb, on pasknäär, ilus roosakashall lind.
E. turismikülakeses on üliväga off-season. Mitme seal veedetud tunni vältel näen kokku ehk kümmet turisti välimusega inimest. Ilm on hall, valgus lame:
Seda pilti tehes näen, et buss saabub peatusesse, kavas on minna tunni pärast järgmisega (on ju laupäev ja bussid käivad sagedamini kui pühapäeval). Tegelikult lähen kahe tunni pärast, sest käin söömas. Kui restorani sisenen, on tuba suitsust sinine ja laua ääres söövad kaks inimest ning ühel pingil sööb kass. Selgub, et need on restoranipidajad, kes peagi lõpetavad ja asuvad toimetama. Kogu selle aja jooksul, kui ma söön, ühtki muud klienti ei tule, ainult tuttavaid tuleb restoranirahvale tere ütlema.
Pärast sööki käin linnuses, kus kaks aastat tagasi käies said fotoka kõik akud tühjaks ning on ainult [mitte kuigi häid] videoülesvõtteid. Vahelduseks ka mustvalgeid pilte:
Kui pilti teen, tuleb keski härrasmees mult küsima, kas ma ei ole mitte raamatut ära kaotanud. Vastan kiiresti ja kindlalt, et ei ole (sest mul ei ole raamatuid kaasas peale vist fotokoti taskus oleva mingi kasutusjuhendi, mida ma sel aastal välja võtnud ei ole ja mis on kummiservaga võrktaskus tõmblukuga klapi ja rihmadega kinni tõmmatud katte all). Pisut hiljem, kui teed jälle kohtuvad, küsib ta uuesti, aga fotokat nähes teeb puhh-puhh! ja kõnnib minema. Ühel müürinukal raamat ongi ja näen, et see on fotoka Olympus E-420 kasutusjuhend, juba üsna läbi ligunenud seisundis.
Siis bussipeatusesse ja üsna sõiduplaanis tuleb ka buss. Bussijuht (vist sama kui oktoobris) küsib ühel ristmikul kaasmaalasest reisija käest nõu, kuhu poole peab keerama. „Levo,” seletab see. Praegu mõtlen, et oleksin pidanud lisama: „Leto svet, eto leto svet!”
Tee ääres paarikümne meetri kaugusel istub aiaposti otsas suur pruun kull. Kahju, et fotokat ei olnud käes valmis.
Siis rongi peale ja rongilt korterini viiva bussi peale, mis nädalavahetusel sõidab krooniliselt 3 minutit sõiduplaanist ees (nii et rongilt on tulla aega 3 minutit, mitte 6).
Õhtu film on vana hea „Roosi nimi”, millest hiljuti ostsin uue plaadi (oli mälestus, nagu olnuks vanal ainult saksa tekst; no tegelikult ei ole, film on originaalheliga, mis Eco soovil oli inglise kui nüüdisaegses ladina keeles).
No comments:
Post a Comment