K, 883. päev: metzas ellawad karrot, pötrat ninck ilvezzet

Päiksepaisteline ja „lõikavalt” külm inversiooniilm jätkub. Kraadiklaasi rõduanduri patarei jupsib, näit on vaheldumisi „– –” ja −6,8 °C, seega on all tänaval karge −8...−9 °C. Panen jalga villased sokid. Mütsi järele veel ma tarvidust ei tunne, aga bussiaknast näeb, kuidas kesklinnas on inimesed lausa läkiläkides ja vatijopedes! Kirikmäel bussit maha tulles paistab ees spordikeskuse juures katlamaja nelikkorstnast kerkiv uhke suitsu- ja aurusaba.

Päeval läheb aga pilve ja soojemaks. Miinuskraade on ainult mõni.

Tööl pajatab toanaaber C seiklustest aastavahetuse puhkusele minnes Saksa hotellis, kus lubatud internetti eriti ei olnud, ja kui ta öelnud, et tal on vaja internetti Skype'i jaoks, küsisid hotellitöötajad vastu: „Mis on Skype?” – Räägin C-le, et Eestis valitseb arvamus, nagu oleks Skype eestlaste leiutis. C naerab südamest.

Kirikmäe prismas, leheputkast mitu ajakirja, sh Newsweek, kus kirjutab Ilves. Tänase teise ilveseuudise kohta kuulen õhtul lugu, kuidas E isa olla rääkinud, et ta jahikaaslasel sattunud kokku ilves ja kolm laikat ning tulemus olnud 3:0 ilvese kasuks (või noh laikade jaoks mitte päris 0). E olla arvanud, et kas ta siis lehte ei loe, miks siis kolm laikat, üks taks peaks olema! Muidugi saab taks ilvesest jagu, sest kes on ilves? – Lihtsalt suur kass, ning kes teab, mida arvab taks kassidest, see teab.

Õhtul on vaja hakata lõpuks tegema prantsuse keele ettekannet. Materjaliga on asi väga kurb. Teema on „Eesti pärand” ehk siis mingi kultuuriasi, soovitatavalt UNESCO maailmapärandist. Muudel rahvastel on hea – tee aga lahti prantsuse Wikipédia ning õpi mõni artikkel pähe, aga arvake, mis on seal olemas Eesti kultuuripärandist? – Ainult Tallinn ja Struve kaar! Tallinnast ma rääkida ei taha, Struve kaarest rääkis juba leedukas oma kõikehõlmavas ettekandes. Tuleb minna raskemat teed ja teha ettekanne ise.

Aga lükkan algust muudkui edasi ja vaatan Eestist toodud DVD-d „Harry Egipt reklaamfilmid – World Famous TV Commercials by Harry Egipt”. Juba pealkiri paneb ahhetama. Esiteks, kuhu on kadunud nimisõnalise eestäiendi omastav kääne? See on ju sama kui kelle õun see on? – See on Ants õun. Teiseks meenub koolis inglise keeles õpitu, et kui keski või miski on Eestis kuulus, siis ta mingil juhul ei ole inglise keeli famous, vaid parimal juhul outstanding.

Jaksan vaadata umbes poole peale, siis valdab mind totaalne õudus ja rohkem vaadata ei saa. Plaadi õige pealkiri peaks olema „84 lühiõudusfilmi”. Saan aru, et need reklaamfilmid kujutavad Vene aega, mil möödusid nende filmide kiitjate parimad aastad, aga see ei vähenda kuidagi selle aja koledust ega asjaolu, et veneaegse reklaami eesmärk ei olnud tekitada vaatajas ostusoov, vaid kuulutada, mis kaup poodides seisab ja mida peaks kuidagi maha müüma (loe: filmid asjadest, mida keegi ei taha / õppeasutustest, kuhu keegi ei lähe / firmadest, kuhu tööle ei tulda). See, mis vormis seisvat kaupa reklaamida püüti, ja see, et kaup seisis ikka edasi, näitab, et päris kõike ikka ei saa müüa, kui juurde näidata kaasaegse arusaama kohaselt seksikaid naisterahvaid. Ja huvitav, kuidas aitab müüa seksikas naisterahvas majapidamistarbeid või muid kaupu, mida justkui peaksid ostma eelkõige naisterahvad ise? Hmm...

Kui Eestis oleks taasiseseisvumise järel toimunud dekommuniseerimine (nagu Saksamaal toimus sõja järel denatsifitseerimine), siis kuidas oleks liigitatud veneaegset „kaubandust” kiitvate propagandafilmide tegijat? Küllap vähemalt kaasajooksikuks, kes oma tegevusega aitas režiimile kaasa.

Ja plaadikaanel lubatud kommentaarid, need on veel koledamad! Mis on DVD kommentaar? – Helitaust, kus asjaosalised kommenteerivad pilti (või jutustavad muudest pildiga seoses pähetulevatest asjadest). Näiteks ootan, et kaadritagune hääl räägiks stiilis, et vaadake, see Marati särgis neiu, kes siin 1982. aasta reklaamis kiidab lastekindlustust, on Anu Saagim (see teabekild on klantspaberil raamatukeses plaadi juures). – Aga mis on selle DVD kommentaarid? – Veidra sisustusega saalis istub toolil kõnedefektiga beibe ja küsib lohakalt meeldejäänud napakaid küsimusi inimestelt, kes istuvad tema vastas teisel toolil. Igalt küsitakse üks küsimus, aga need kolm, kelle jaksan ära vaadata, panevad vastusega (mis on à 1 lause) küsija ja reklaamfilmid paika, nt Peeter Oja teatab küsimuse peale, kas need reklaamfilmid panid teda reklaamitud kaupu ostma, et kui ta oleks Vene ajal Soome saanud, siis oleksid Soome TV reklaamid pannud teda Soome kaupa ostma küll.

Meenutades pelutavat muljet, mis jäi plaadi tootjast kunagi tööasjus kokku puutudes, on kõik ootuspärane. Seda muljet ei suuda leevendada isegi see, et näen ekraanil oma algkooli laulmisõpetajat (1 kord), tudengiaegset koorikaaslast (kes hiljem nägi välja parem) ja (mitu korda) naabritüdrukut. „Kasahhi hümni” video Borati filmis on nendele filmidele siiski kõige õigem koht.