Läinud kolmapäeval, kui Tallinnas oli troll reisija surnuks sõitnud, kinnitas lehes Tallinna trammi- ja trollipargi juhatuse esimees sisuselt seda, et ikka juhtub – aastas sõidab Tallinnas trammide ja trollidega 4 mln reisijat ja nendest hukkub „paratamatult” 1–2.
See oli fakt, aga nüüd tuleb kommentaar.
Nimelt tähendavad need arvud, et Tallinnas on trollis või trammis tõenäosus hukkuda umbes neli korda suurem kui lennukis (suurim hukkumise tõenäosus sõidukordade järgi 1/2.000.000, lennukis 1/8.000.000).
Aga parem vaatame, kuidas on olukord mujal maailmas: näiteks UKs on rööbastranspordis hukkumise tõenäosus sõidukordade järgi 1/50.000.000 ja bussis 1/233.000.000, seega on Eestis trammisõit sellest vähemalt 25 korda ja trollibussisõit vähemalt 100 korda ohtlikum kui vanal heal Inglismaal... Mõelge, miks on see nii (aga mitte teisiti)!
Tee Euroopasse on veel oioioi kui pikk!!
* * *
Ilmajaam lubab täna, „Mürakarude” kalendri järgi jääkarupäeval, päevaks selget ilma. Võtan kaasa päikeseprillid. Hommikul kallab vihma, lõunale lähen seega ilma päikeseprillideta, aga nii kui tagasi hakkan tulema, särab ere päike. Õhtul on taas vihm.
Kohe hommikul juhtun koridoris kokku inglise kolleegi I-ga, kes küsib, kas ma olen ikka huvitatud Pariisi lennundusnäitusele minekust, nagu kunagi oli juttu. Vastan, et olen ja et ma alles ükspäev uurisin, mis firma sinna reise teeb (I oli kunagi maininud, et mingi firma teeb ja ta läheb). I ütleb, et saadab mulle prospekti koopia.
Kui lõunalt tulema hakkan, kandik mustade nõudega käes, on nõudelindi juures see sööklatöötaja, kellel kahtlustan rasket depressiooni (loobib) ja kellest on targem eemale hoida. Lauast tõustes vaatan veerand sekundit ringi, kuhu oma kandik panna, mispeale ta vehib ja karjub, et tulgu ma pangu mitte ratastega riiulisse, vaid otse lindile. Aga tegevuspaika ma ei jõua, sest kuigi ta ühe käega vehib, hoiab teine ühest sellisest kärust kinni ning muidugi see läheb vehkimise peale uppi ning selles kohas on kohe eriti kõva kivipõrand. Sodi kõik kohad täis. No söökla ikka vaadaku, millised töötajad ta laseb inimestega suhtlema. Või teisalt, eks võib-olla ole võrdsed võimalused. Seega topin oma kandiku esimesse riiulisse ja võimalikult suure kaarega temast möödudes kõnnin üleriiete nagi poole.
Õhtul muidugi poes, taastamas nädalavahetusel tühjenenud toiduvarusid. Raamatud kirjutavad, et Saksa Ordu linnuses pidi alati olema selline moonavaru, et peaks vastu kaks aastat kestva piiramise; mõnikord olen mõelnud, kui kaua peaksin vastu korteris olemasoleva söögiga (no kuivaineid on omajagu). Nädala kindlasti, kui mitte kaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment