Tagasisõit

Ka tagasisõit venib kahepäevaseks, algul bussiga Kilulinna, seal sugulaste juures külas ja külas/öömajal, teisel päeval lennukiga Frankfurti ja sealt rongiga siia. Lennukis on siinmaa eestlasi päris palju. Samuti tulevasi ooperilauljaid – mul aga on kaasas kõrvatropid.

Tegin kahe puhkusenädala jooksul kokku praeguse seisuga (ebaõnnestunutest on kustutatud ainult osa) 589 pilti, aga ise olen suurplaanis peal ainult kahel venna tehtud pildil, jutustamas haaravat lugu, kuidas kümmekond aastat tagasi sain jõulupeol toidumürgistuse ja Eesti pikima bussiliini sõidul juba esimeses peatusevahes oksendasin ning eesistuja ei teadnud, et mul on kasutada kilekott.

Aga õpingukaaslastega kohtumisel on 2,2 kg kaalunud fotokola (kere + objektiiv + välk + välguhajuti) jäädvustanud inimesed palju tõetruumal viisil kui eelmisel kohtumisel üle aasta varem, kui 9,2 korda kergem ja praeguse fotokola koguhinnast viis ja pool korda odavam fotokas jäädvustas inimeste näonaha nii õudsel kombel, et see oli normaalse fotoka hankimiseks möödunud aastal oluline ajend. Kuigi kompaktfotokas on taandunud praegu üldiselt nn B-fotoka seisusesse (kasutan olukordades, kui normaalset fotokat ei saa kasutada või ei mahu kasutama), jäi see nüüd aastavahetusel suisa C-fotokaks, sest kõik kaasasolnud akud viskasid pärast pühi sussid püsti, isegi nii põhjalikult, et fotokas teatas, et patarei tühi, ja lülitus välja. Akulaaduri asukoht oli aga tundmatu ja B-fotoka aset täitis seekord siis telefon, mis on peaaegu alati taskus ning millega saab hädakorral suhteliselt kõlbulikke pilte teha (kuigi taskust väljatirimise rihm tuli kojusõidul rongis ära).

Mis fotokolasse veel puutub, siis viieaastane vennapoeg arvas hoobilt ära, mismoodi fotoka rihma küljes rippuv elektrooniline lood sisse lülitatakse ja et see kinnitatakse fotoka välgupesasse. Sugulastele sai näidatud ka siinse eesti seltsi jõulupeo toored pildid, mis on igaks juhuks veel mälukaardil; nad seega nägid ära ka nii vormilised kui ka sisulised praakpildid, mida keegi muu peale minu näinud ei ole. Mitmest vormilisest praakpildist sai järeltöötlusel teatavasti asja, aga sisulised praakpildid (kus näiteks on ebaõnnestunud kaadrilõige, esiplaan, teravustus või ilme, nagu oleks kaamera juhuslikult lahti läinud) on need laastud, mis metsa raiumisel lendavad, ehk sõklad, millest pilditerad välja nopitakse.

Kohvri küljes on valgeid koerakarvu, mis on seal püsinud sellest hoolimata, et kohver on pärast valge koeraga suhtlemist olnud takso pakiruumis, siis bussi pakiruumis, siis autos, siis sugulase esikus, siis uuesti takso pakiruumis, siis kahe lennuvälja katakombides ja lennuki kõhus ning pärast on seda kolmes raudteejaamas ja bussis ringi veeretatud ja tassitud. Samas eraldub kohvri ühe tõmbluku metallist tõmmits mitte lennujaamade pagasikäitluse katakombides, vaid alles teekonnal viimaselt rongilt korterisse.

Postkastis ootab ees ainult üks arve, mille maksetähtaeg lõpeb homme, nii et ajutine arvutipuudus ei sega. Samas tähendab arvutipuudus seda, et loen läbi kogu National Geographic'u ja lähen pärast seda kohe magama. Kell on siis vist alles umbes seitse, aga eks ma ole Eesti kella järgi tõusnud neljast, nii et arvake ise, kas olen unine või ei ole.