Hommikul, just kui olen selga saanud särgi, aga pükse veel ei ole, kõlab uksekell ja saabub soojusarvesti näidu lugeja. Mul köök mõistagi eilset söögitegemise kola täis. Tal on pea veel rohkem sassis kui mul. Loeb 2 minutit ja siis lahkub. Kui alla bussi peale lähen, on ta samas liftis.
Buss teeb Vabaduse puiesteel äkkpidurduse, sest kellelgi tõmmul noormehel on nii kiire, et läheb või läbi bussi või bussi alt. Paar sentimeetrit jääb puudu ning tore, et hetkel on vastassuunavöönd tühi. Bussi vasakul pool istunud, sh bussijuht jäävad kael õieli vaatama, kas noorsand langes või mitte. Kuniks see ise bussi esiukse juurde kõnnib ja oma täiesti korras olukorda näitab ning vabandust palub, küsib bussijuht üle bussi, ega keegi ei kukkunud ega muul kombel viga saanud. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Aga selle, et ma olen tunniskaardi korterisse unustanud, leian alles bussist maha minema hakates. Kõik on tore, valvurid tunnevad nägupidi, aga kuidas sisse saada oma korruse elektroonilise lukuga uksest? Õnneks märkan, et mu ees kõnnib toanaaber C, nii et kiirustan järele ja saan temaga koos uksest sisse. Et on kiire, ma lõunal korterisse ei jõuaks, kaardi puudumise tõttu ei saa ma sööklasse sisse ning isegi ei saa muule korrusele, kus on võileivaautomaat; minu krrusel on ainult kohviautomaat ja limonaadiautomaat. Kaardita siiski majast õhtul välja saab.
Kirikmäe prisma, kus on taas põhjalikud seiklused tooteotsinguil, lõpuks ei aita muu, kui hakkan laest silte lugema. Näen, et selles paduprantslaslikus poes on sildid koguni prantsuse ja saksa keeles! Ning hiljuti on kassade juurde tekkinud lipukesed, mis keeles müüja suudab suhelda. Samas poes umbes suvest alates neli automaatkassat, mille juures alguses oli iga kassa juures ülevaataja ning siis veel ülevaatajate ülevaataja; nüüd on nelja kassa peale ainult üks-kaks ülevaatajat.
Õhtul juhtun uurima, mis põnevaid asju on juhtunud 12. jaanuaril. Leian, et täna on sünni[aasta]päev õige paljudel tuntud inimestel: Charles Perrault, J. H. Pestalozzi, Jack London, Mihhail Gurevitš, Hermann Göring, kõigi aegade kuulsaim tallinlane Alfred Rosenberg, Igor Kurtšatov, Sergei Koroljov ja Haruki Murakami. Viimane teade muidugi tingib selle, et uurin järele, et kui palju siis – puha juubel, 60 – mille peale helistan E-le, et voh kas tead, Murakamil on sünnipäev! E ärgitab, et võiksime saata kaardi, mida ma siis kirjastusele saadangi. Ega ma hästi usu, et kirjastus selle kunagi kirjanikule edastab, aga no liblika tiivalöök on tehtud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment