* * *
Loen mu keskmise kooliea lemmikraamatut, Kalvi Aluve raamatu „Kuressaare linnus” nn suurt versiooni (1979; samalt autorilt on sama pealkirjaga ka väike raamat, sarjast „Oma silmaga”, ilmus 1977). Tundub, et ma ei ole seda tähelepanuga hiljem suurt lugenudki, igatahes on seal avastusi küllaga. Näiteks leian, et ka Aluve on maininud seda, et kolm Kuressaare linnuse poole suunduvat tänavat (Tolli, Pikk ja Lossi) on sihitud mitte praeguse kirdekurtiinis oleva vallivärava, vaid põhjabastionis oleva vana vallivärava (ja selle taga oleva ringmüüri välisvärava) peale, mida ma kevadel kohapeal iseoma tarkusest avastasin. Maapinna kerget ehk mere taganemist arvestades on selge, miks ehitati Kuressaare linnuses tornid just sinna, kuhu ehitati: kivilinnus algas ringmüürkastellist (1222), 1260. aastatel ehitati vahitorn kastelli idanurga juurde – sest kastelli loode- ja edelakülg olid sadama ja mere poole. Kastelli läänenurka ehitati Wulffi torn, mis valitses sadamat. 1330. aastate lõpus hakati ehitama kastelli sisse konvendihoonet (mu arust lõppes sellega seoses ka Wulffi torni värava aktiivne kasutamine, sest ma ei usu, et kogu liiklus võis toimuda mööda kitsast käiku massiivse konvendihoone ja kastellimüüri äärse hoonestuse vahel, pealegi kui piiskopi kemmerg avanes põhimõtteliselt otse Wulffi väravast tulijale pähe; st konvendihoonest pidi pääsema üle vallikraavi otse). Konvendihoone kaitsetorn ehitati põhjanurka, valitsema sadamasse viinud maanteed ja selle linnusesse viinud haru. Siis mõni aeg hiljem ehitati eeslinnus ja ringmüür (3 ehitusjärgus), sadam nihkus ringmüüri (ja vallikraavi) taha loodeküljele, aga vana sadamasse viiv maantee jäi alles ning ringmüüri välisvärav tehti sellele. Ringmüüri põhja- ja lõunanurka tehti (III ehitusjärgus) usutavasti seniste väikeste tornide asemele suurtükitornid, läänenurk oli ümar – aga arvestades seda, et ringmüüril oli lõpuks kahekorruseline kaitsekäik (all olid suurtükkide laskekambrid), siis sai sealt anda otse tuld sadamale, kuhu sihtis ka taastatud suurtükitorni põhiline laskesektor. (Kui juhtute Kuressaares jalutama Kalda puiesteel supelranna poole, vaadake raveliini ja bastioni vahel tagasi torni poole: näete sellel igal rekonstrueeritud korrusel kaht laskeava, mitte üht nagu teistest suundadest vaadatuna.) Ringmüüri veider tagasiaste hilisema idabastioni kohal on vast samal põhjusel.
Üritan kastelli mõõtmete põhjal (pikkus 86,5 m, laius 66,8 m) leida selle proportsioonid ja (osalt eelmise abil) kasutatud mõõtühiku. Vanasti, kui inimeste matemaatikaoskus oli kehv, katsuti läbi ajada täisarv ühikut pikkade mõõtmetega ja suuremate mõõtmetega ikka nii, et oleks ilus ümmargune arv. Samas eks viimane ole maitseasi – näiteks arv 96 praegu ümmargune ei ole, aga vanasti, kui kõike rehkendati tosinates, oli küll (8 tosinat). Kõige täpsem külgede suhe oleks 17:22 (suhte erinevus raamatus öeldud mõõtmete suhtega 0,06%), aga nii peent matemaatikat on XIII sajandist raske uskuda. Seda enam 27:35 (täpsus −0,1%) ja 24:31 (täpsus 0,3%). Isegi 10:13 (täpsus −0,3%) on kahtlane, nii et see siiski oli ju vast 3:4 (täpsus −2,8%). See väike täpsus (kastell oli täpsest 3:4 suhtest tervenisti 1,6 m laiem) tähendab, et sama palju võis nihu minna ka muu maamõõtmisega, st ühiku pikkus võis vahelduda sama palju (nt jala kohta ligi sentimeeter siia-sinna; teisalt kes teab, mis oli kastelli tegelik pikkus, sest selle kirdekülge ei ole mu teada lahti kaevatud ja vanad plaanid on, noh, vanad plaanid). Vahitorni mõõtmete, algse kõrugse ja sissekäigu kõrguse ning aknaava mõõtmete järgi midagi tarka teada ei saa (vahitorn pärineb hilisemast ajast kui kastell), no algne kõrgus ei ole täpselt teada. Konvendihoone mõõtmeid ma esialgu ei puutu; näib, et küljepikkuste paari protsendi suurune varieerumine on suuresti tegijal-ikka-juhtub-stiilis.
Põnev on, et 1970. aastate väliuuringutel leiti konvendihoonest XVII saj tarindeist XI sajandi puitu. Seik, et ehituspuit oli säilinud pool tuhat aastat, tähendab, et see pidi olema kogu aeg katuse all, kirjutab Aluve, st seal pidi olema pidevalt ehitisi. Aluve oletab, et Kuressaare kastell oli sama linnus, mille 1222 rajasid taanlased ja mille saarlased alistasid ning Läti Henriku teatel nii ära lõhkusid, et kivi ei jäänud kivi peale (non reliquentes lapidem super lapidem). Selle piiramisele, mainib Henrik üksikasjalikult, saabusid saarlased kokku seitsmeteist paterelli ja muu heitemasinaga (cum decem et septem patherellis et machinas). Paterelli olemus vajab täpsemat uurimist – nimelt heitis see Tartu piiramisel 1224 põlevainega täidetud potte, st võis olla väändejõutoimeline kopaga heitemasin, aga teisalt oli selle ehitus nii lihtne, et saarlased õppisid nende ehitamise varbolastelt kiiresti ära, mis taas viitaks kaevukoogutaolisele raskusjõutoimelisele heitemasinale (vastukaaluga või pigem käsitisi tõmmatav; heidetav asi lingu otsas), aga seda taas välistab see, et neid on siin vastandatud machina'dele, mis muude viidete järgi tähendasid kooguga heitemasinaid. Ja vat siis teen sellise järelduse, et kui kastelli loodeküljes oli sadamasild ja edelas suisa meri, siis pidid maa poole olema ainult kaks külge, kirde- ja kagukülg, ning ühe heitemasina kohta tuli keskmiselt ainult 9 m kastelli ringmüüri. Pidi olema vägev vaatepilt.
Taanlased alistuvad 1222. Maal Kuressaare linnuses.
Eks vahepeal ole ma nii linnust ennast kui ka selle ümbrust õppinud paremini tundma ning ettekujutus on parem. Prindin välja Kuressaare linnaplaani, et orienteeruda paremini linna tekke peatükis. (Sest kus siis tohtis 1979. aastal raamatus avaldada täpset linnakaarti koos tänavanimedega! Skeem on, aga ilma.) Joonistan sellele peale raamatus olnud Kuressaare vanima, Paul Esseni 1681. a joonistatud linnaplaani järgi rootsiaegse tänavavõrgu ning teen sellise järelduse: Aluve oletab, et keskaegne turuplats ei olnud praegune Raekoja plats ega nn Sõrve turg Lasteaia tn otsas Tolli ja Aia tn vahel, vaid Esseni plaanil tühjaks märgitud ala Pika, Turu ja Lasteaia tn vahel. Kõik on tore, Esseni plaanil selleks tõesti muud kohta ei ole. Samas aga... Lossipargis on kõlakoja ja Tolli tn vahel mälestusmärk, et seal oli keskaegne kirik või kabel. Esseni plaanil on ainus pühakoda Laurentsiuse kirik selle praeguses asukohas, aga see on alles rootsiaene ehitis. Pargis oleva kirikumälestusmärgi ja keskaegseks turuplatsiks väidetud ruumi vahel on ligikaudu 300 m maad! See on liiga kaugel!! Seega tundub mulle, et Kuressaare keskaegne turg oli pigem üsna kiriku naabruses, praeguse Lossipargi kohal. Ei ole loogiline, et linn rajati linnusest väga kaugele; Esseni plaanil näidatud tühi ala tekkis alles muldkindlustuste rajamisel, varem küllap ulatus asustus ikka peaaegu ringmüüri ja veel varem kastelli vallikraavini. Ning veel: lossipark ehk endine esplanaad, st kindluse esine tühi ala ulatub Tolli ja Pika tänava pool kaugemale kui Allee tänava pool; hoonestuse piir on muutumatu kõigil plaanidel (vanim 1681; see piir ei muutunud pärast 1680. aastatel toimunud muldkindlustuste moderniseerimist ega pärast Põhjasõja-järgset taastamist ega hiljemgi) ning on sama ka praegu. Muud seletust ma sellele tagasiastele ei näe, kui et Tolli ja Pika tänava otsas oli juba enne esplanaadi, st muldkindlustuste rajamist tühi plats.
Ning kes neid avastusi siit kavatseb oma tarbeks noppida, palun lahkesti enne luba küsida.
Rootsi sõjaarhiivi Kuressaare kaardid on (värvilistena!) siin: link.
Eestis rajati Rootsi ajal muldkindlustusi valdavalt insener Erik Dahlberghi projektide järgi, mis Aluve hinnangul olid üpris originaalsed ning tegid silmad ette koguni fortifikatsiooniguru Vaubani omadele (teisalt oli XVII–XVIII sajandil muldkindlustuste süsteeme mitukümmend). Nimelt olla ohtralt eelkaitsesse panustanud Vaubani kõigis kolmes maneeris ühine nõrk koht, et kui vaenlane eelkaitse murdis, siis ei olnud kindluse põhiliinil muud teha kui alistuda (mida tegelikkuses ka juhtus). Dahlberghil oli aga kogu kaitse koondatud ühele liinile ning tema süsteemis oli põhirõhk bastionide ja raveliinide flankidel, millelt sai hoida tule all vallikraavi külgsuunas, mis oli muldkindlustuste üldine nõrk koht. Kuressaare kindlus oli ses suhtes ainulaadne, et siin jõuti projekt Rootsi aja lõpu hektilises ehitusbuumis peaaegu ka valmis – ehitamata jäi edelaraveliin (pildil alumine), moderniseerimata põhjabastion (sellel senini flanke ei ole) ja murdmata kurtiinide otsad idabastioni juures (seal on need senini sirged). Tallinnas, kus suur võhm kulus Tõnismäe mahakoorimise peale (viiendik mäge veeti minema, ehitatavatesse bastionidesse), saadi samal ajal valmis ainult kolm bastioni (Skåne bastion ehk Rannavärava mägi, Rootsi kants ehk Lindamägi, Ingeri bastion ehk Harjumägi) üheteistkümnest ja üks raveliin (Wismari) kuuest. Narvas saadi bastionivöö üpris valmis, aga see oli väiksem kui Tallinnas; Pärnus ka; Tartus oli olukord kehv.
[NB! Rootsi sõjaarhiivi veebileht on vahepeal muutunud, Kuressaare plaanid on nüüd siin: link]
Ilmselt see rootsiaegne joonis, mille järgi Kuressaare linnuse restaureerimise arhitekt Kalvi Aluve projekteeris 1970. aastate lõpus linnuse Pika Hermanni ehisfriisi (ümarkaartega), on see. Ümarkaar tuli Eestis gooti arhitektuuri alles renessansi mõjul XVI saj algusaastatel, nt Tallinna Niguliste tornis 1505 (või oli see 1515), Paksus Margareetas 1510–1529.
* * *
Vaatan enamiku sarja The Office, mida ma ammusel ajal, kui see telekast tuli, õnneks ei vaadanud, sest töötasin sel ajal kontoris, kus olid sarja mitme tegelase teisikud (jah, isegi kitarri mängiti ja filosoofilisi arutelusid esitati). Samastamine oleks olnud rohke.
Ainus, mida ma sellest omal ajal telekast nägin, oli õnneliku lõpu toov eriosa, mis omakorda plaadi pealt puudub. Selle esimene pool on YouTube'is, aga teisest poolest on ainult päris lõpp, toredasti siis koos õnneliku pöördega.
Sari tehti 2002. aastal ja see oli ikka väga ammu: faile kanti kaasas flopidel, mobiile ei olnud veel kõigil ja tulemüür oli tundmatu mõiste.
No comments:
Post a Comment