T, 889. päev: sipelgad ja tänud

Üles on antud vanas dokumendis 7 lk muuta, täna kella 12-ks. Eile seda teha ei saanud, aga täna olen 7.34 kohal. Leian ka selle, et vana tõlge on üsna kehv. Toimetan ära (u 24 lk toimetada ja siis see 7 lk uut teksti tõlkida). Saan valmis kell 12.51. Imestan pisut, et miks keegi teine seda ei tõlgi, aga eks põhjus oli see, et tähelepanelikud kolleegid leidsid, et jälitatud muudatustega failis on rohkem teksti kui originaalfailis, ja mitu päeva oodati tellija vastust, mis täna varahommikuks veel tulnud ei olnud. Igaks juhuks toimetasin kogu teksti ja jälgisin nii originaali kui ka muudatusi näitavat dokumenti ja tähistasin need kohad tõlkes ära, mida originaalis ei olnud. Kui taas päevavalgust nägin, oli tulnud vahepeal muidugi teade, et tellija on saatundu uue originaali, mis palju ei pidavat eelmisest erinema, ning et tähtaega on kolm päeva edasi lükatud. Aga mul peaks töö olema põhimõtteliselt valmis...

Sööklast tulles mantlit varnast võttes kuulen, kuidas mööduvad eestlased arutavad eetikateemal, et kumb on eetilisem, kas kanda kasukat, mis peab vastu terve inimpõlve, või käia loopida kasukakandjaid munadega, kandes seejuures kummitallaga kingi, ning kas loopijad kunagi ka on mõelnud, kui tohutu suur keskkonnamõju on tehismaterjalide tootmisel, mille kõrval on karusloomakasvandus loodussõbralik. Kahjuks keeravad nad söökla sissekäigu poole ja mina välisukse poole, nii et ma ei tea, kuhu see ülipõnev arutelu välja jõuab. Nagu surivoodil lebanud Buddha, keda jüngrid tülitasid tüütute küsimustega (et kas pärast surma on elu või kas pärast surma ei ole elu jne), aga kes iga asja peale vastas, et tal ei ole selles suhtes seisukohta, nii ütlen siin minagi ainult seda, et eks ole see igaühe enda asi, kas ta kannab seljas prügimäge või surnuaeda.

Õhtul saan teada, et emaga kohtunud juhuslikult mu kooliõpetaja, kes meile andis keskkoolis kutseõpet, ja uurinud, ega ma raamatut kirjuta. Selgus, et koolivenna mälestused pannud kooli õpetajaskonna kihama nagu sipelgapesa ning nad ei ole toibunud senini. Ema vastanud, et tema teada mitte. Ja selles osas oli tal ka õigus, kuigi ta vist ei tea, et põhjus, miks ma ei kirjuta, on see, et koolimälestuste õpetajate osa on mul suuremalt jaolt juba valmis, aga enne 2013. a klassikokkutulekut mul sellest midagi teistele näidata kavas ei ole. Mida edasi, seda rahulikumaks aeg läheb, looduslikel põhjustel, ehkki minu mälestused on koolivenna vulkaanipurske taoliste kõrval nagu vaikne ojamulin.

Ja ühes sellega on sobilik kirjutada ka hiljutisest telesaatest selle ainsa õpetajaga, kellega me senini regulaarselt terviseid vahetame; see telesaade jõudis nädala alguses keerukaid teid pidi minuni ja küll on tore! Kui koolis küsiti, kes on lemmikõpetaja, siis ma alguses ei tajunudki, et see õpetaja on ju ka õpetaja. Kui järele mõelda, siis selles, milline ma mõttemaailma poolest olen, on selle õpetaja osa päris suur. Aitäh!