Enne jaama on buss sõitnud vasakule keeranud sõiduautol nina maha. Bussil on nurk natuke katki, tuli on terve, autol tuledest eespoolne osa pilbasteks mööda teed laiali.
Kui võrrelda viimatist prantsuse keele kursust õhulennuga, siis maandusin sellelt nõnda, et rattad puudutasid puulatvu*, aga elusalt ja tervelt kohale jõudsin. Napist tulemusest hoolimata (eriti masendavalt on läinud eksami grammatikaosa) on tuju hea ja tunnen, et kursusest oli kasu.
Esimeses pooles lahkame eksami vigu (sellel kursusel tohib ka üles kirjutada). Vaheajal hõiskab sööklas leedulane, et ta sai kohustusliku kuuenda kursuse läbi ja nüüd ei pea ta enam mitte kunagi prantsuse keelega tegemist tegema!
„Looda sa...” mõtlen skeptiliselt.
Teises pooles vaatme filmi Bienvenue chez les Ch'tis (2008). Õpetaja räägib, et seda filmi teavad Prantsusmaal kõik; meie aga oleme prantsuse kultuurist sedavõrd puutumata, et meist ei tea keegi. IMDB andmetel olevat see film kinokülastajate arvu poolest Prantsusmaal Prantsuse filmidest populaarseim (ja „Titanicu” järel absoluutarvestuses teine). Eelmine vaadatuim kodumaine film Prantsusmaal oli see 1966. a film, mis muiste naerutas Eestigi publikut, pealkirjaks „Suur jalutuskäik”.
Film jutustab lõunaprantslase sattumist Prantsusmaa põhjanurga veidrasse seltskonda. Interneti andmeil on prantsuse marurahvuslased muidugi maha teinud asjaolu, et mõlemad peaosalised on näitlejatena tegelikult alžeerlased (üks täiesti, teine poolenisti), aga see-eest on see poolenisti alžeerlasest sealtkandist pärit ja suudab sealset murret murda nii, et isegi prantsuse subtiitritest hoolimata midagi aru ei saa. Muidugi murduvad kõik kultuurieelarvamused (peale selle, et prantsuse kirjakandja töö juurde kuulub see, kui tähtkirja kohaleviimisel antakse talle klõmakas, nagu seda toredasti näitas juba musjöö Tati oma kirjakandjafilmis, nii et õhtuks on kirjakandja täitsa svipsis).
Nagu mainitud, võiks õpetaja olla perekonnanime poolest Marge Simpsoni sugulane; välimuse poolest meenutab ta „Minu pere” noorimat perepoega Mike'i, eriti I hooajal. Ehk ühesõnaga, ei ole olemuselt ähvardav nagu on olnud eelmised õpetajad, eriti II ja IV kursuse moor.
Täna on viimane päev, kui kehtib mu tunniskaart, millega saan tööjuures sisse ja ustest läbi. Kirjutasin sel nädalal mitu korda turvaülemale, et uut kaarti vaja; kolmapeäval helistasin ja sain teada, et neljapäevaks, kõige hiljem reedeks saan uue kaardi. No ja kui prantsuse keelest tagasi jõuan ja pärast tööde lõpetamist uuesti helistan (et võin minna pärast tema juurest läbi), on ta juba ära läinud. Esmaspäeva hommikul läheb seega põnevaks!
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Huvitav, et ma satun sinna enamasti reedeti.
(*) Lubatagu ümber jutustada pikk lugu Jackson Granholmi raamatust The Day We Bombed Switzerland, mis räägib USAAFi ainsast Euroopas tegutsenud B-24 Liberatorite üksusest ning põhiteemaks on juhtum, kuidas Freiburg i. B. asemel pommitasid paar lennukit Zürichit (mille sõjakohtus oli hr Granholm navigatsiooniekspert – ja kus meeskonna kaitsja oli juristist sõjaväelane, kes lõpetas oma elupäevad USA psühhiaatriahaiglas The Institute of Living – kus pikalt töötas psühhiaatrina pärnakas Erik Linnolt, kes enne sõda oli Orul Pätsu valveteenistuses ning pärast sõda Rootsis kirurg ja kelle naine oli Asta Willmann, nn väliseesti Tammsaare – võiksime neid seoseid edasi arendada lõputult). Raamat räägib rohkesti ka üldse lendamisest B-24ga, nagu et selle lendureile meeldis kohe eriti lennata selle suure võimsa neljamootorise lennukiga hästi madalal, nii et vee kohal lennates lõi vesi tagant vahtu. Samas mida kõrgemal lendab lennuk, seda väiksem on tõenäosus, et sellele saadakse maa pealt lastes pihta. Kui B-17 pommiluugid käisid lahti nagu kapiuksed, siis B-24 pommiluugid olid parema aerodünaamikaga, liikudes nagu ruloo. Tavaliselt ei olnud luugid päris kinni (esiteks ventilatsiooni pärast, sest pommiruumi kippus kogunema kütuseaure, ja teiseks hügieeni pärast, sest lennuki pissuaar kippus ära külmuma ning luugipilust oli pommiruumi läbivalt kitsalt käiguteelt, mis ühendas lennuki esi- ja tagaosa, võimalik hästi sihtides lennu ajal häda ära õiendada – küll sabalaskuri meelehärmiks, sest see pritsis tema kabiini klaasile ja külmus sinna ära). Ehk siis olnud üsna tavaline, et tuleb lennuk pommilennult tagasi ja pommiluugi vahel on puuoksi! „Kuidas oksad sinna said?” kärgib kuri ülemus. Meeskond ei tea midagi ja lendurid kinnitavad nagu ilmsüüta lapsukesed, et nad lendasid kogu aeg ettenähtud 20 000 jala kõrgusel ja ka nemad ei tea, kust need oksad lennuki külge said.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment