T, 903. päev: pealtvaataja näpunäited

Toimetan pikka aruannet, kus on samad vead kui sarnases aruandes mõni nädal tagasi, mille tõlkija oli sama. Pahandan endamisi, et küll on jultunud tõlkija, laseb aga vanas vaimus edasi (või siis algaja, kes ei tea, kuidas saab tõlkemälus asju parandada), aga enne kui selle uude tagasisidesse kirjutan, vaatan järele, mis oli vanas – ja no kes arvab ära, kas seal oli üldse korduvaid parandusi üles loetud? — Mu lemmikkoht on stiilis „41% inimestest arvas nii, aga alla poolte arvas hoopis naa” – alla poolte sellest 41%-st muidugi, aga see väike asi oli jäänud kahe silma vahele.

Nädalavahetusel läbikukkunud õppur kirjutab uue eksamitöö ja seekord on kõik kenasti. Saadan hinde ära ja tunnen, et sellega on see kursus lõplikult läbi. Nüüd ma mõne nädala puhkan, enne kui järgmise satsiga alustan.

Päeva nael on inetu kommentaarivaidlus Saaremaa lehelugejatega teemal, mitu õigekirjaviga on pealkirjas „Kuressaare gümnaasium on vabariigi parim ujumiskool”. Pakun, et kaks: „Kuressaare gümnaasium” tähendab ju mis tahes gümnaasiumi Kuressaares (neid peaks olema kaks, Pihtla tee kandis Kuressaare Gümnaasium ja Hariduse tänavas Saaremaa Ühisgümnaasium) ning „vabariik” on ENSV-aegne eufemism, mille asemel ÕS soovitab korrektselt öelda „Eesti”. Saan teada, et ma ei ole kursis uusimate keeleuuendustega! Möönan vastu, et tõesti, „Kuressaare gümnaasium” on lubatud vorm (juriidiliselt on kõik korrektne, öök), aga et Kuressaares on neid kaks, siis ei maksaks segadust tekitada, vaid öelda selgelt „Kuressaare Gümnaasium”, ning et keeleuuendustest hoolimata on „vabariik” Eesti asemel siiski ebasoovitatatv. Mulle pakutakse koguni, et tulgu ma ajalehte keeletoimetajaks. Miks ka mitte! ☺

Ajakirjanduse teema kohta veel seda, et ma kogun siin enne jõulu korraks väljas olnud valestilugemiste II osa ikka edasi, riputan siia üles, kui ma selle roppuste ja poliitilise ebakorrektsuse kollektsiooni avaldamise jaoks piisavalt julgust olen kogunud, kuigi ega keegi saa vendade Tähismaade blogi vastu, mille ainsast lugemise korrast mäletab E kõrkjates seksimise stseeni ja mina rõvedat fantaasialugu, mis pajatas hr IT lahutusprotsessi kohtuniku väidetavast intiimelust.

See muidugi meenutab kooliajast episoodi, kui kirjandustunniks oli Lermontovi „Meie aja kangelane” vms vene klassika ja tahvli ees katkendit etelnul keel vääratas ja ütles „me elu-olu pilte” asemel „me suguelu pilte”. Millal see oligi, VIII klassis vist. Marulised ovatsioonid, kestvad kiiduavaldused.