P, 894. päev: antakse kaks vaba päeva ehk gunstizaalis, gunstizaalis

Magan, loen, kirjutan blogi. Õues kallab pahinal vihma.

* * *

Eelmise kolmapäeva leheartikkel uutest suundadest maalikunstis viib mõtted taas mõtlemapanevate taieste juurde.

Jätan täpsemalt kirjeldamata asjaolud, mis sundisid mind 15 a tagasi ostma nelja õlimaali ja veel sama kunstniku juurest, kelle pintsel oli maalinud mu noorepõlvekodu elutoa seinal rippunud taiese „Päike loojumas rannale sattunud kandilise hiidrändrahnu taha”, millest mul õnneks korralikku fotot ei ole, aga mis on kahtlemata tema üks tippteoseid. Keegi ei võtnud kuulda mu katseid seletada, et ainus põhjendus, miks on pildi keskel tohutu ja muu kompositsiooniga (rääkimata loodusest, nt vastu rändrahnu kasvanud rannamännist või pealtvaates praemuna meenutavast halost) haakumatu rändrahn, on see, et kunstnikuhärral läks päikeseloojangu sillerdus untsu ning ta otsustas kokkuhoiu mõttes pildile üle maalida rändrahnu, nagu Ivan Orava mälestustes tahab Tööliste Keldris maalida põrandaalune kunstnik Stalinile punase habeme, aga teeb sellest kampsuni.

Sama kunstnik oli naabrirahva põhjaliku suulise kirjelduse järgi maalinud naabrimemme juubeliks tema sünnitalu vaate, mida memm kahjuks ei suutnud ära tunda.

Püüdsin tookord päästa mis päästa annab ning valida olemasolevatest kümnetest „maalidest” parimad. Loodan, et lugejatega ei juhtu samasuguseid õnnetusi nagu nende inimestega, kes need neli „maali” said.

Ühesõnaga, pildid olid sellised:


Meretäis sulametalli. Õli lõuendil.

Võib-olla ma eksisin ja pildil ei olegi merevaade, vaid hoopis apokalüptiline pilt põrgu eeskojast.

Ka pildistamishuvilistel on siit midagi kõrva taha panna (eriti kes kasutavad reaalseid või virtuaalseid gradatsioonfiltreid): peegeldus ei saa olla heledam kui asi, mis peegeldub!!


Vaikus enne tormi ehk kolm minutit enne asteroidi paiskumist planeedi Maa pinnale. Õli lõuendil.

Õhus on peatse kataklüsmi painet. Isegi kivid on võtnud jalad alla või hõljuvad õhus. Minna ei ole siiski kuhugi, sest takistab paksust kullast sein paremal.

Võib olla on siin mingi ülisügav sümbolism, mida ma kahjuks ei mõista.


Meri ja roheline taevas. Õli lõuendil.

See maal on kogu neliku kohta hurmavalt realistlik. Usun, et oma osa on selles asjaolul, et siin ei ole kujutatud randa, kuigi silmapiiri kohal hõljub ähvardav rohekas tulekera ja valgus kumab kilomeetreid otse läbi lainete (võib-olla on pildil Bikini atolli ümbrus pool sajandit tagasi). Inimesed, olge valvsad!

Roheline värvus on täitsa autentne, see ei ole valgetasakaalu viga, sest valge raam on ka pildil valge (ülal sulametalli pildil on skannimisprogramm üritanud tooni korrigeerida ja tulemusena on valgest raamist tulnud õrnroheline).


Üksik mõrtsuklaine paiskumas puuslike, korrapäraste kividega ja kajakasita hunnikuga kaunistatud randa. Õli lõuendil.

Üksik mõrtsuk- ehk hiidlaine (mitte „üksik hiidlane”, kuigi kes teab) on salapärane nähtus ja kõiketeadva Wikipedia andmetel hävitab vähemalt ühe väga suure laeva aastas. Siin on tekkinud taoline vaikses abajas ning eeloleva hävitustöö suurust aimates jooksevad pakku kadakad. Kividki on omandanud malelauataolise paigutuse. Usun, et valge laik all servas sümboliseerib valgeid laike meie elus ja kunstnik oleks tahtnud teda kujutada rohkemgi, aga pildi serv jõudis kätte.