On teabekaitsepäev, aga on väga kiire. Milleks peab kasulikku teavet esitatama üliaeglase õppefilmina, mis on veel aeglasem kui, ütleme, Pearl Harbor? Tegelased jutustavad pikalt ja aeglaselt, pidades mõtlikke pause. Küllap on selle välja mõelnud inimesed, kellel midagi muud tööl teha ei ole kui sisustada päev koosolekuga, kus võib siis näidata sellist toredat aeglast filmi. (Ja rahus tukkuda.)
Hommikul on sada meetrit enne Kirikmäe bussipeatust põrutanud üks auto taksole tagant sisse, on politsei, tänavapühkimisauto ning kapotil kindlustuspabereid täitev rahvasumm. Buss läbib paarisada meetrit sillast bussipeatuseni umbes kümme minutit. See tähendab, et tõlketehnika koosolekule jään hiljaks. Et olen hirmus unine (mu viimatise kursuse päris lõpp, viimase hinde panemine oli täna öösel), siis olen kogu koosoleku letargias ja virgun alles selle peale, kui koosoleku juhataja teatab, et mina teda selles tegevuses toetan ja kui küsimusi tekib, siis võib ka minu käest küsida.
Pärast lõunat seisab välimisel aknalaual töömees, peesitab päikese käes, vilistab ja hööritab tagumikku, mis jääb just täpselt pooleldi avatud aknakatete alt tuppa näha. Siis võtab ämbri ning kõnnib, turvaköis taga lohisemas nagu diplodookuse saba, paremale ära.
Mu korrusel on osa inimesi ära kolinud ja minema viinud ka faksi, mis enne oli mu ukse taga. Nii et kes mulle soovib faksi saata, siis teadku, et vanale 380-lõpuga numbrile saates satub see nüüd teise majja. – Printer on aga kohal ning mõni tuba edasi on ikka kohal prantsuse kolleeg, kes sai jõulupeol suurima paberikasutaja auhinna. Näib, et ta on kas võtnud nõuks kogu aasta paberivarud juba jaanuaris täis printida (vrd Ivan Orava usin isa, kellel olid aasta tööd juba kolmekuningapäevaks tehtud) või soovib ta järgmisel jõulupeol saada auhinnaks mitte kolm, vaid kolmsada pakki telefoniraamatuid.
Või veel parem, ämbritäie kuuseistikuid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment