E, 881. päev: jälle on hall argipäev ehk „ligikorda kaks korda”

Kell venib. „Lumi” on maas. Arvutil tippida enam ei oska, sõrmed satuvad valedele klahvidele ja tekitavad napakaid vigu (ehk mis juhtub sõrmeosavusega, kui puhkusele arvutit kaasa ei võta ja arvuti kallale pääseb umbes üle päeva umbes veerand tunniks). Tõlkeabiprogrammi vahin kui ilmaimet. Ja kell muudkui venib ja venib...

Enne lõunaleminekut loen lehest minu õiglustunnet riivavat päevauudist (kuhu on jäänud kõik need 2007. a lubatud pikad vanglakaristused?), mis tõenäolisest kavalusest hoolimata tuletab mulle kangesti meelde inglise naljasarja The Fast Show [II hooaeg, 7. jagu] uskupöördunud politseinike sketši, kus naine tuleb politseijaoskonda varastatud koerast teatama, aga politseinikud räägivad ja laulavad pikalt muudkui Jeesusest ning lubavad aidata, st palvetada, kuni üht [Mark Williams] tabab usuline ekstaas ja ta tardub, õnnis nägu taeva poole pööratud:

Woman [Arabella Weir]: I don't wish to appear cynical, but somebody's stolen my dog! Will you do anything about it?

Officer [Paul Whitehouse]: Well, madam, apparently we arrested someone earlier today who answers your desription.

Woman: That's marvellous news!

Officer: Even better news. We forgave him and let him go.

i-le paneb täpi see, kui lähen lõunale ja vastu jalutab inglise kolleeg I, keda kuulen ütlevat midagi, mis kõlab umbes nagu „krooks-krooks!”; kui olen mõne meetri edasi läinud, saan aru, et see oli „head uut aastat!” vene keeli, mida see russofiilist kolleeg peab minuga suhtlemisel tarvilikuks ebatavaliselt sageli kuuldavale tuua. Huvitav, kas muude Baltimaade kolleegidega ta ka sama teeb?

Õhtul töölt kapist kaasa läpakas ja kõvaketas. Ostan uue kuukaardi. Viin koti korterisse, sõidan bussiga paar peatust linna poole, sealt 16. bussiga Kõrgmetsa maksimarketisse, kust on vaja osta tsüaansinist printeritinti, mida mäletan otsas olevat. Even better than that muidugi, pärast on näpus veel paberipurusti ja paberilõikur. Siis kogu selle kolaga toidukaupade poodi, siis sealt [külma poolest] talvine jalutuskäik korterisse tagasi. Sammuloendur näitab uskumatut saavutust, nagu oleksin täna maha kõndinud üle 9 km; imelik see on, samas näitab selle kell, et ma olen seda teinud pooleteist tunni jooksul, mille vältel jõuan 9 km maha kõndida täitsa vabalt.

Siis ühendan arvuti ja kõvaketta laua peal olevate kaablitega ning asun puhkusepilte mälukaartidelt üles laadima; siis teen valmis ja laadin üles õpingukaaslastega kohtumise pildid, mille tegemisest möödas juba kolm päeva ja inimesed küllap imestavad, kuhu pildid jäävad, äkki polnudki filmi sees. Au ja kiitus veel kord välguhajutile, mis suutis tekitada kokkutulekukoha oranžide seinte ja laega ruumi üpris loomuliku valguse. (Eks fotohuvilised tea, mis on välk ainsa valgusallikana hämaras ruumis – it's asking for trouble.)