K, 890. päev: „Liebe, Liebe!” kisas vanaema ja jumalaganoorused muudkui libisesid

Ilm on läinud tavaliseks siinmaa talveks, et mõni kraad on sooja (rõdu teine kraadiklaas näitab jälle numbreid, aga eelmisel nädalal rõdule jahtuma unustatud veepudel on jääkamakas edasi), taevas on paksus pilves ning kõik on mattunud uttu. Täna hommikul on kõikjal kiilasjää ka veel. Teekond bussipeatusest töömajja on väga aeglane.



Õhtu film on kuulus sillafilm Die Brücke (1959). Peale mõne veidra sarnasuse (nt käis mul üks rühmavend täpselt samasuguse vestiga nagu see noorsand, kes läheb kasarmusse juba eelmisel õhtul) ja vanaaegse ilme (filmi alguspoole olustikuga sama pildikeel oli Eesti filmides veel 1970. aastate lõpuni) meenutab film mulle ammust äärmiselt koledat unenägu, mis oli umbkaudu samalaadse tegevustikuga, aga tegelasteks mu õpingukaaslased, tegevusajaks võib-olla Vabadussõda ja tegevuskohaks pangahoone Tartus kaarsilla kõrval. Unenäo moraal oli, et mis mõtet on olla kangelane, kui neid, kelle nimel saadi raske võit, enam ei ole.



(Mis oli kolmas sõjajärgne tuntud sõjafilm, mis tunneb kaasa sakslastele? Üks oli Die Brücke, teine Das Boot, aga mis oli kolmas? Kas kolefilm Das eiserne Kreuz?)