Tahan kirjatarvete laost A4-kalendrit (pool aastat korraga ees), aga enne vaja kõhu- ja käevalutoimetus ära lõpetada. C käib omale kontoritarbeid toomas ja teatab, et A4-kalendrid on otsas, ainult A1-seinakalendreid on. No hea seegi, mõtlen, aga kui neli minutit enne sulgemist kohale jõuan, on uks juba kinni. S-l ka ei ole. C läheb S-le enda omast koopiat tegema ja teatab, et peale faksi on ärakolinud kaasa võtnud ka koopiamasina. Lähim leidnud alles direktori sekretäri juurest, kes siis teinud lahkesti värvilise koopia, mille C annab S-le. Saan peagi teada, et keegi ei tea, miks kalendrid on otsas, ja et järgmine aasta peaks igaühele antama isiklik A4-kalender. Saan kalendri laenuks, et sellest homseks korteris koopia teha. Veider, kahtlemata.
Aknast paistab metsaalune, täna siis näen üle kuvari silmanurgast, kuidas keegi neoonvestis inimene üles-alla hüppab ja siis maha kükitab. Moraal: kui teile metsas äkiste häda peale tuleb, siis a) ärge tehke seda suure kontori aknede all ja b) kui kohe kuidagi mujale ei jõua, siis vaadake, et te ei oleks kellegagi silmsidemes ning c) palun ärge kandke pilkupüüdvat neoonvesti!!
Õhtul Kirikmäe Prisma ees just sel ajal, kui ma seal sees olen, suurem autoavarii. Midagi näha ei ole, politseiauto ja teepiirde tagant paistab üks seisev auto. Kui välja tulen, sõidab just kiirabi minema (muide linna, mitte haigla poole). See veerand tundi, kui ma oma bussi ootan, toimetavad valgemütsilised politseinikud agaralt mööda tänavat (neid on vähemalt kaheksa): mõõdavad, pildistavad, seavad liiklust ringi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment