P, 901. päev: kaaned metsas ehk Great Tits...

...are primarily insectivores, läheb see Wikipediast leitud ja pealkirjas alustatud mõttetera edasi. Nimelt kirjutasin austraalia kirjatuttavale meili, kus mainisin, et ainsad linnud, kes praegu metsas laulavad, on rasvatihased, ja soovisin üle kontrollida, kas rasvatihane tõesti on inglise keeli Great Tit, nagu ma uduselt mäletasin. On. (Helsingis Ateneumis oli pilt tihastest kase otsas, „Tiaiset koivussa”. Selle inglise pealkiri on tõlkimistarkuste hea näide: Small Birds in a Tree.)

Ehk ühesõnaga, käin täna talvisel matkal vaatamas kolme riigi kokkupuutepunkti, pildistamas (allpool on pilte), värsket õhku hingamas ja vaikust nautimas ning nädala sees saabunud matkatarvet katsetamas. Soojenduseks pühapäevahommikune jalutuskäik jaama, kuhu jõuan pisut hilja, et jõuda käia jaamapoes mahla, limonaadi või vett ostmas, aga mäletan, et ümberistumiskohas, kus on aega 21 minutit, on limonaadiautomaat. Jalutuskäigul meenub, et mõlemad mobiilid jäid maha.

Rongiaknast näen, et vesi on eile olnud ikka väga kõrgel – puudel ja põõsastel on sodi meeter kuni poolteist praegusest niigi kõrgest veepinnast kõrgemal ja laia lammi madalamatesse kohtadesse on jäänud suuri jäätunud järvi. Kroonitud pea elulossi juures on jõgi sängi värskelt õgvendanud, allavoolu on siis jõgi kohe eriti mudane ja pervedel on settinud pinnast.

E-silla jaamas limonaadiautomaati ei ole ning pagaripood on pühapäeval kinni, aga võib imetella seinal korraga üleskutset lugeda piiblit ja sellest pool meetrit eemal olevat kaunistatud haakristi. Sõnavabadus, eks ole.

Olen minnes bussis ainus sõitja. Mängib mingi 1990. aastate alguse parimate lugude kogumik. Matk algab W-chi külast, mis on Arumägesid põiki läbiva seljandiku otsas oleva maantee peal. Et see on selles nukas suurim maantee, siis mõnikord nimetatakse seda koguni kiirteeks, mh-pup-pup-pup.

On udu, maas on lumekirme, külm on, kinnastes sõrmed külmetavad. Metsas, vaese mehe kasukas, on soojem. Esimene peatus on jäätunud lombi ääres.

Kaardi ja Google'i aerofotodega võrreldes on metsa läinud rohkesti kaotsi. Tee ääres on silt, et lumega ei soovitata metsa minna, sest mis saab, kui näiteks puu teile peale kukub.

Lõbus astumine allamäge, rebasejäljed, kull, rasvatihased. Plaanis on teha umbes 12-kilomeetrine ring, paarikilomeetrise põikega kõrvale. Et algus- ja lõppkoht on sama, tuleb pärast mäkke tagasi ronida.

Mets on kuusik, selle all sambla roheline samet, nõlval vaevu­märgatavad loomarajad.



Ühes kohas on kuusetihnikus fotogeeniline metsaoja, mida ma pildistama poen (mul on matkajope taskus igaks juhuks kaitseprillid). Esimeses võttekohas tuleb statiivi üks jalg panna ojja, teised kaks jalga on teine teisel pool kuuske ning enda jaoks on mul oja, kahe kuuse ja okastraataia vahel ruumi just napilt seljakoti mahapanemise jagu.

Kui asju tee pool kokku pakkin, käib statiivi kokku pannes klõps; vaatan, et mingi must asi kukub vaikselt okastele. Mõtlen, et just nagu põlenud paber oleks. Vaatan lähemalt: see on muidu statiivijala küljes olev plastist mutrivõti, mis seletamata kombel on küljest lennanud. (Statiivi esimest korda üles pannes (toas) lendas selle seest valju ping! häälega plastitükk, kuigi midagi nagu katki ei ole, töötab hästi. Itaalia värk, noh...)

Seejärel rühin otse läbi teedeta metsa, lennukimemoriaali suunas (1944 alla lastud kahe Briti lennuki auks). Ülesminemise nõlv on umbes 45° järsk ja sammaldunud, nii et jalg leiab pidet ainult loomaradadest. Kaardi peal on poolel mäel ka metsatee, aga seal ei ole aastaid liikunud keegi, sest tee peale on kasvanud kibuvitsad. Enne perve on metsatuka asemel raiesmik ja leian, et kaart ja matkatarve ei klapi: ei saa aru, kus olen, muudkui ootan, et monument ilmuks nõlva tagant nähtavale. No kui pervele jõuan, näen, et memoriaal on umbes 300 m vales kohas (no kaart, millelt koordinaadid mõõtsin, oli sellest kohast kortsus ja kortsude kohast kalibreerimata).

Mõista, mõista, mis on pildil:



See ei ole niisama põllupeenar, vaid riigipiir!!

Huvilistele teadmiseks, et 20 a tagasi olnud Venemaa piiril 48 rida okastraati, vähemalt Leningradi ja Soome vahelise maantee ääres, nagu teadis jutustada soomlane S.Y., kes piirikontrolli oodates ajaviiteks read ära luges.



Põllupeenra pildi tegemisel oli selja taga maantee ääres ka piiripost, mida on kokkuhoiu mõttes pandud ainult piiri käänukohtadesse. Riigipiir on muidugi püha: selleni jõudes lõpeb nii härmas metsatukk kui ka memoriaali hekk.

Tagurdan pildistamisel vastu üht lipuposti, mis võdiseb hulk aega; peaasi, et pooleks ei murdu. Seejärel alla tagasi, nüüd juba joonelt üle põllu laugema laskumiskoha suunas. All orus tajun, et neljast plaanitud matkatunnist on juba kaks ja pool ära kulunud, mis tähendab, et matka ülejäänud osa tuleb kärpida. Otsustan kogu ringi mitte teha, vaid riikide kokkupuutekohast tagasi keerata ja mööda tuldud teed naasta. Buss läheb kell 14.47 ja maad on sealt tagasi umbes 6 km, nii et tunniga peaks jõudma.

Vasakul on piirioja ning tee on kohati jääs. Ühes kohas on jää paksus umbes 10 cm, alt on vesi ära voolanud, jää on õhus ja kui ma naastes sellele kogemata peale jalutan, siis isegi kannab.


Kui märkate Euroopas, et tee telg­joon kaob või muudab värvi, olete jõudnud teise riiki.

Kolme riigi ühises nukas on memoriaal, kus on nelja lähima riigi püstitatud kivimürakad, Euroopa Liidu kohta selgitavad tekstid, parkla ja pikk rida piknikulaudu.

Kolme riigi tegeliku kokku­puute­punkti (jões) juurde rajati 1977 Euroopa ühtsust sümboliseeriv sild. See koht on üpris kõrvaline, muidu teeksid euroskeptikud sinna palverännakuid: esiteks on silla teises otsas lihtsalt võsa ja teiseks on sild vägagi pehastunud, nii et ma ei julge keskkohani minna ja tagasiteel astun igaks juhuks täpselt põiktalade peale, kergel kõnnil.

Tagasitee bussipeatusesse on üpris kole, sest peatumiseks aega ei ole, maad on 6 km, aega on 1 tund, kõrguste vahe on 200 meetrit! Viimane ots kujuneb võidujooksuks kellaga: näiteks et „neid käänakuid on veel neli minutit, sealt teeristini on kolm, teeristist bussipeatuseni on kuus, aega peaks üle jääma veel kolm”. Juua tahaks, aga jooki mul kaasas ei ole; teisalt on kohti maas puhast jääsegust lund. Alternatiiv oleks muidugi veeta kolm tundi järgmise bussini mõnusasti söögikohas, aga jätan selle puhuks, kui peaksin siiski maha jääma. Buss (sama buss ja bussijuht kui minnes) jääb paar minutit hiljaks ning näen, et bussi kell on minuti taga. Tagasiteel tuleb veel reisijaid peale, kokku on meid neli. Sellised vaated avanevad aknast:




Seekord mängib Anne Veski saksa analoogi kogumik. Ma ei teadnud loota, et kuskil on veel keegi, kes suudab samuti läbilõikavat häält tekitada läbi nina. (Kui võrrelda muusikat toiduga, siis on Anne Veski repertuaar mu meelest umbes nagu Tartu kaubamaja toiduosakonna soojade söökide lett.)

E-sillas on aega rongini üle 40 minuti. Perroonil on paljulubavalt palju inimesi (et äkki läheb ka varem mõni rong), aga kui kohale ruttan, näen, et seal tähistatakse hoopis kohaliku raudtee 150. aastapäeva ehk toimub rongisättumusega inimeste kokkutulek. Müüakse vedurijuhi tillukeses klambriga pudelis napsi ja 20-euroseid DVD-sid, kus peal rongid igast vaatenurgast ning rongiliinid algusest lõpuni. (Telekast tuli kunagi sari Šveitsi raudteedest. Võtsin ükskord kaardi kõrvale ja ei, saated ei jätnud ühtki kilomeetrit vahele!)

Üritus on nii põhjalik, et kohal on isegi kohalik külahull, kes algul sõimab posti ja pärast laulab bändile elavalt, suurte žestidega kaasa. Bänd näitab, et E-sillast superstaari-kadalipp üle käinud ei ole – vastasel juhul oleks sellise tasemega „muusikud” lihtsalt kuss. Isegi Simmaniduo oli parem ning muiste maal jaanitulel üles astunud kapell oli siinse bändi kõrval suisa riiklik ja akadeemiline kollektiiv.

Kõnnin sillale, et vaadata, kui kõrgele vesi üleeile tõusis. Linna poolt sõidab jaama rong, mille tagaosast tuleb suitsu: see on muuseumirong, mille ühes otsas on nüüdisaegne vedur ja teises auruvedur, aur üleval. Rong jääb jaamas seisma ning inimesed ruttavad auruvedurit silitama.

Kui olen jõe ära vaadanud ja jaama poole kõnnin, et vedurist kah mõni pilt teha, tuleb vastu nii palju fotokatega ja videokaameratega inimesi, et sellest võib teha ainult ühe järelduse: kohe-kohe sõidab auruveduri „veetav” rong linna poole tagasi (sest peab vabastama sama tee, kust läheb 16.21 liinirong). Väga kaval – inimesed saavad sõita auruveduri veetud rongis, aga auruvedur tegelikult ei veagi, vaid rongi liigutab tegelikult tagumisest otsast lükkav teine vedur. Pärast mõneminutist ootamist tõuseb veduri suitsusammas veel kõrgemale kui enne (kadund isa ikka meenutas, et tema noorusajal, vahetult pärast sõda, sõitnud kitsarööpmelisel veel auruvedurid ja nendest ilmus kõigepealt nähtavale suur suits metsa kohal ja alles hulga aja pärast ilmus välja vedur ise) ning asjakohase puhkimise saatel sõidab rong juubeldavast rahvahulgast mööda:





Üks umbes minuvanune siinmaa inimene, kellel ilmselt ei olnud fotokas film sees, küsib, kas rong ikka tuleb tagasi. Imelik küsimus, ega auruvedurit saa ju niisama ringi keerata, aga kes siis muuseumirongiga sõidab, kui vedur tagurpidi ees! Järelikult ei tule.

Kui nüüd juba vabanenud perrooni poole kõnnin, on rongikummardamise üritus peaaegu lõppenud ja lahkuv rahvasumm kõnnib vastu. Peaaegu igal lapsel on jaamaülemaviled. Mõtlen, et vaesed lapsevanemad peavad kannatama kuni õhtuni, aga edasi on usutavasti rahulikum, sest arvata on, et näiteks rotid viivad öösel viled minema ega toogi enam tagasi.

Linnas jõuan toredasti bussi peale, ehkki see tuleb sõiduplaanist 3 minutit ees. Õhtul korteris jätkan oma kursuse eksamitööde hindamist. Kursus hakkab läbi saama.

* * *

Lõpuks matkatarbe (Suunto X10) mulje: minutise uuendamisajaga ei saa GPS kõnnikiirusel signaali kätte. Rongis signaal kaob (aga bussis on). Sekundise uuendamisajaga saab GPS signaali kätte ka majade vahel ja metsas, ka kõnnikiirusel. Metsas on GPS liikumisel täpsem kui paigal olles (eriti kui see paik on kuusikus, mitte talveks raagus pöögikus). GPS saab signaali kätte isegi siis, kui käsi on normaalses kõnniasendis ja varruka alt on väljas ainult serv (kinda randmeosa tuleb tagasi keerata). Kaasas oleva pikendusrihmaga saab vajaduse korral kinnitada X10 otse varruka peale (aga noh siis on võimalus see kuhugi taha takerdada).

X10-ga suhtlemiseks on lihtne rakendus Suunto Trek Manager, millega saab kasutada skannitud kaarte. Lihtne ja säästlik, arvestades et matkajal on paberkaardid varnast võtta, aga teisalt saab korraga skannida kuni A4 pinna ning skannitud kaardid tuleb enne kasutamist kalibreerida, st sisestada vähemalt kahe punkti tegelikud koordinaadid (olen kasutanud teeristide koordinaate Google Earthist). Edasi arvutab rakendus kaardi mis tahes ülejäänud punktide koordinaadid ise ning neid saab laadida X10-sse (teekonnal kuni 40 punkti). Kui kaart on kortsus ja/või punkt on kalibreeritud punktidest kaugel, siis võivad koordinaadid olla mitusada meetrit paigast (nagu mul lennukimemoriaali asukoht, mida ma ajapuudusel Google Earthist üle ei kontrollinud). Muidugi võib ka Google'i aerofoto olla koordinaatide suhtes paigast (nagu pikka aega oli Ilusa Tähekese poe kandis fotode paigutamisel segamini aetud kaks maanteed ja üks aerofoto oli oma 400 m paigast).

Navigeerimisrežiim (sh teekonnapunktide näitamine) ja tegevusrežiim (läbitud teekonna, kiiruse ja kõrguse salvestamine) saavad kasutusel olla korraga. Trek Manageriga saab salvestatud teekonna importida Trek Manageri, kus seda saab skannitud kaardile kuvada (ning võrrelda teekonnapunktidega), ning teise kaasatulnud rakendusega importida Google Earthi.

X10 menüüd ja kujutis on ekraani väiksuse tõttu väga lakoonilised (navigeerimisel kaarti ei ole, on ainult kaks joont (tee) ja vajalikku suunda näitav punn) ning mälus on ainult need punktid, mida kasutaja on sinna pannud. Näib, et läbitud teekonna kõrgus salvestatakse baromeetrilise altimeetri järgi, mida mõjutab õhurõhu muutumine (altimeeter mõõdab kõrgust täpsemini kui GPS). Teekonnapunktide täpsustamine on vaevaline, aga noh, X10 eesmärk on kompaktsus.