Kui kohale jõuan, on õpetaja silmanähtavalt kergendunud ja ütleb, et tore, vähemalt ettekanne tuleb. Nii see teises pooles juhtubki. Teemaks on mingi kultuuri- ehk pärandiasi ja väga tore on, et salvestasin kahele mälupulgale, sest üks on küll kotis, aga see, mille pistsin särgitaskusse, on edasi korteris, sest panin teise särgi. Täitsa professor, eks.
Aga enne on arutelu all muud teemad, nagu töökoha mugandamise soovitused ehk kas soovitus, et töökoha sahtlis peab olema ajakiri ja laual perepildid, on ainult naistele või kas see, et tuleb käia kohvimasina juures lobisemas ja sedasi meeskonnavaimu tugevdamas, on ainult prantslastele. Ning lahendame õpetajalt küsimise teel mõistatust, et 10. korrusel elab härrasmees, kes igal hommikul sõidab alla 0-korrusele ja läheb tööle, aga tagasi tuleb ta nii, et sõidab ilusa ilmaga 5. korrusele ja läheb edasi jala ning ainult vihmase ilmaga 10. korrusele. Arvamuse peale, et tal on kompulsiiv-obsessiivhäire ja ta peaks minema psühhiaatri juurde, vastab õpetaja, et ei ole ta midagi rohkem hull kui kõik ülejäänud prantslased. Aga lõpuks tõde siiski koidab, poolaka küsimuse peale.
Mu ettekande teemaks on eesti isikunimed. Esitamine on küll vormiliselt piinarikas (nt sõna être lihtmineviku III isiku mitmus mulle ei meenugi), aga aru saadakse, alates 4. slaidist tekib kuulajatel sära silmadesse ning umbes 20-minutise ettekande järel kestavad küsimused ja siis arutelu pärast väga kaua, nii kaua, et pabertahvlile kirjutatud tunni viimase teemani me üldse ei jõuagi. Algul räägin eesti nimede omapärast (nt väga suur kombinatsioonide arv ja sestap väga vähe nimekaime), siis eesnimedest ja moenimedest läbi aegade (hahah, juhuslikult näitab uusim leitud statistika (aprill 2008), et Eesti pandi poisslastele kõige sagedamini täpselt sama eesnime, mis on õpetajal). Siis nimede ajaloost, mis sujuvalt jõuab keskaegsetest ainunimedest üle talunimede välja perekonnanimedeni ja olukorda raputanud kahe muutuseni, perekonnanimede panekuni 1826/1834 ja 1934. aasta nimeseaduse järel Eestit tabanud nimemuutmistulvani. XIX saj alguses pandud nimede kohta on näidata mõni onomastika andmebaasist pärit levikukaart (nt kuidas nime Vares pandi metsastes kohtades ja nime Rand ranna ääres, nime Tamm aga kõikjal, kus vähegi eestlasi elas). Mainin ka seda, miks pandi ka palju võõrapäraseid nimesid, mida sajand hiljem oli vaja hakata eestistama. Näitan raamatust mu teada vanimat eesti isikunime mainimist (Lambito et Meme, seniores de Sackala, 1211) ning ühte paljudest kauaaegse kampaania „Eestlasele eesti nimi” uute nimede loenditest („Eesti nimi” (1935), mis oletatavasti on see raamat, kust mu vanaisa omale uue nime noppis). Nimede eestistamise kohta on näiteid võtta isiklikelt vanavanematelt, kes seda tegid kõik neli. Ettekande lõpuks selgitan piltide najal, mida tähendavad nimed Päts, Meri, Rüütel, Ilves ja Savisaar. Õpetaja arvab, et Päts oligi täitsa karu moodi. (Muide, internetist võib leida pilti, kuidas Rüütel seisab Karl Vaino kõrval punalippude all Võidu väljaku tribüünil, veel vähem kui eesti vöökirjade pilte, st ma ei leia ja kuvahõivet filmist „Lõpetamata lause” ei ole aega teha. Aga see-eest on mul varnast võtta enda tehtud pilt, kuidas Rüütel seisab taganttuules, suu kõrvuni ja punased gladioolid käes.)
Küsimustele vastamisel saan ära mainida ka legendaarse nimemuutuse Persekivi > Palm ning näitena sellest, et Eestis võib mees abielludes võtta ka naise perekonnanime, mainin, kuidas Tunne Singist sai Tunne Kelam.
Kuulajad on ungarlane, leedukas, poolakas ja tšehh ning prantslane, kus mail on kõigis oma nimekord: ungari nimedes on perekonnanimi enne, abielludes juhtub naisenimedega sada imet; leedu nimedest on näha, kas naisterahvas on abielus või mitte; poola nimedes on meestel ja naistel slaavi nimedena eri lõpud; ning tšehhi nimetraditsioon on teadupärast nii jäik, et nende teada oli Inglismaal kunagi peaminister Margaret Thatcherová. Õpetaja mainib nimede keelamise kohta, et ehkki Mégane on tavaline prantsuse eesnimi, ei lubatud seda panna maimukesele perekonnanimega Renault.
Siis linna kaudu korterisse, panen kola ära ja loodan käia tööle minnes läbi Kõrgmetsa matkapoest. Hea, kes plaanibki; see ei ole kahe tunniga logistiliselt siiski võimalik. Õhtul ka ei jõua.
Õhtul Kirikmäe prismas, kus üritan leida õmblusnõelu, et sobivast nikerdada kellale uus tihvt, mille külge saaks kinnitada kellarihma, aga pood on nagu kõnekäänu heinakuhi. Ainust isiklikku nõela selleks ohverdada ei taha.
Võtan julguse kokku ja vaatan reklaamfilmide DVD lõpuni. Õudus jätkub. Ainus koht, mis lõbu peale ajab, on DVD-raamatukeses inglise tõlked:
- Koduloomade kindlustus (kus koduloomad on siga, lehm ja hobune) = Pet Insurance
- Lõhnaõli Süžee (Парфюм «Сюжет») = Perfume Plot
- Kalevi nääripidu (kus ETV stuudiosse oli ehitatud näärivanale (vist Harry Kõrvits) maja, näärivana maigutas usinasti laulule kaasa (mitte päris sünkroonis, nagu kombeks), ja kepsutasid Palestra triibuliste sukkadega tantsutüdrukud, kes viibutasid ülisuurte nätsupakkidega, taustaks Ivo Linna ülihoogne laul, et „see on me uusaasta õnnesoov”) = New Year's Party at Kalev Factory
Vaatan vaimukosutuseks filmi Fest der Schönheit algust. Nagu teada, on see film ajakirja Time 100 kõigi aegade parima filmi loetelus, millest – hmm – olen näinud ainult kuut ja nendestki enamik mulle ei meeldinud. Maitse üle ei vaielda...
No comments:
Post a Comment