Töömaja saalis hakkab tulema järjekordne finantskongress. Nagu näha, on Eesti kahe paremerakonna tegevus ülemaailmse finantskriisi tekitamisel [tahtsin panna linki ka Eesti juhtivale huumoriväljaandele, aga samasisulise artikli otsimisel läks süda pahaks] olnud sedavõrd äge, et isegi nendel finantsspetsialistidel, kes Eestist vaevalt midagi teavad, ei ole enam raha isegi uute plakatite trükkimiseks, kui kuupäev on muutunud oktoobrist jaanuariks, iga plakati peale on kleebitud parandav silt. Samuti seisab maja ees furgoon, millele peale kirjutatud, et see on mustkunstifirma oma ning kui soovite trikke, tellige meid!
(Plakati peale on kleebitud nool, et kuspool on registreerimine. Plakati pildilises osas on kujutatud üleelusuurusi äriinimesi kõndimas vaatajast eemale lennujaama liikuval kõnniteel. Esimene asi, millele silmade kõrgusele kinnitatud nool paraku täpselt osutab, on pükskostüümis ärinaise taguots. Mida oligi oodata, kui disainer kujundab, aga korraldaja otsustab ise peale kleepida selgitavaid silte – measure with micrometer, mark with chalk, cut with axe.)
Avastan tõlkemälust väga raske vea, kus väärtus on muutunud kolmkümmend korda ohtlikumaks kohas, kus lugeja ei kahtleks, et võiks olla teisiti. Süda vajub saapasäärde, et äkki on olnud minu toimetatud tekst, aga märkmed õnneks kinnitavad, et ei ole.
Irdmõtetest veel, et usutavasti töötab siinmaine telefonivõrk veel mehaaniliste keskjaamadega (rekord, mitu korda on tulnud Eesti numbrit järjest valida, enne kui ühendab, on olnud üle 60), sest valeühendusi on kahtlaselt palju. Ükspäev E helistas, minu asemel vastanud väga unine prantslanna, muidugi sõnaga „Allo?”
See meenutab, et ükspäev tulnud Discoverylt rongiõnnetuse saade, kus tegevuskohaks oli Prantsusmaa. E kommentaar oli lühike: ärme kunagi Prantsusmaal rongiga sõida! Et prantslanna läinud kooli lapsele järele, aga unustanud ära, et on suvi ja rong vajalikus peatuses enam ei peatu. Tõmmanud hädapidurit. Tulemus oli see, et rong peatus küll, aga lõplikult. Vedurijuht ja konduktor käinud kogu rongi läbi ja vabastanud pidureid käsitsi. Aga oh häda! Liiga palju keerasid, pidurid jäidki lahti, ainult veduri pidurid töötasid. No et veduri omad töötasid, siis ükski märgutuli ei näidanud, et rongi pidurid oleksid rikkis. Vedurijuhil kiire, pidurite kruttimisel läks pool tundi kaotsi. Kihutas mis hirmus, mõnest peatusest suisa mööda, kuni lõpp-peatusele lähenedes äkki tajus: pidurid ei tööta. No selleks puhuks on olemas hädakutsungi süsteem, kuhu ta siis olevat ainult karjunud, et pidurid ei tööta! ja lõpetanud kõne, nii et jaamakorraldajad ei teadnud, mis ja kus. Süsteem nägi ette, et selles olukorras antakse kõigile rongidele punane tuli – ja no ka sellele rongile, mis pidi kohalelendava rongi eest ära sõitma. Pauk oli vägev ja põhjalik. Tulemusena pandud Prantsuse rongidesse selline hädapidur, mida ise enam tõmmata ei saa, vaid pead rongijuhiga vestlema, siis tema alles lülitab. Usun, et see vestlus sisaldab tingimata pöördumist „Bonjour, monsieur conducteur!” – ja tema vastab tingimata: „Allo, conducteur N. à l'appareil! Ça va?” – ning alles siis, kui resija on kinnitanud, et tal läheb hästi, ja pisut lobisenud, võib ta teatada, mis rongil häda. Palju kasutajasõbralikum kui näiteks saksa rongides hädapiduri kohal olev kuri kiri Missbrauch strafbar – All misuse will be punished.
* * *
Aastavahetusest jäi külmikusse saia, mis kahe äraoldud nädalaga muidugi kivistus. Aga kes siis saia ära viskab, nii et proovin, kas saab teha saiavormi ilma praeahjuta. Selgub, et saab – paksul pannil ja vaiksel soojusel. Lõhn juba on selline, et ohhoo!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment