Hommikul liftile lähenedes kuulen trepi poolt pahaendelist sahh-sahh! sahinat. Selge, et kaks korrust allpool eksleb joodiknaaber. Kuulen, kuidas all lähevad lifti uksed lahti, siis lähevad sahinasammud kuhugi, siis uksed sulguvad, sahinat enam ei ole. No ja kui lift siis hetke pärast minu korrusel peatub, seisabki seal sees joodiknaaber, toetab seina ja teeb suitsu. Mina joomahulluga koos samasse lifti vabatahtlikult ei lähe, nii et viipan, et mingu sõitku aga edasi. Kostab tekst, millest ma õnneks aru ei saa. Pagana liftiautomaatika! Kui inime tuleb korruselt X peale ja tahab sõita allapoole, aga korrusel X+2 on keegi samuti nuppu vajutanud, siis sõidab lift esti korrusele X+2 ja alles siis alla. Kui aga lift juba allapoole tagasi sõidab, siis enam ta üles ei hakka sõitma, kui nuppu uusesti vajutada, vaid kestab igavik, kuni tuleb alt teine lift. No bussi tuleb oodata veel kauem, sest välisuksest väljudes on maja eest mööduv õige buss kohas, et bussile jõudmiseks oleks vaja ületada sprindi maailmarekord.
Nii nagu Eestis peavad korteriühingud korraldama suve alguseks üldkoosoleku – mis parimal juhul on nagu harrastusooper, halvimal nagu tubateater, mida kunagi retsenseerisin oma Eesti-blogis (kui huvitab, kopipeistin näiteks kommentaaridesse) – nii on siin kord, et 15. jaanuaril tuleb käsk kirjutada 5 tööpäeva jooksul sisekaemuslik aruanne „Kui tubli olin eelmisel aastal?”
Toimetan uskumatult igavat protokolli, nii et tekib vajadus kuulata turgutavat muusikat juba hommikupoolikul. Ajan ooperi pealkirja segamini, aga kaks plaati kuulan ära, tüki kolmandatki, enne kui mõtlen, et veider, mul on sama ooper peale kogumiku ka eraldi, aga seal mahtus kahe plaadi peale.
Õhtupoolikul, kui enam ei jaksa ja tahan lõpetada hommikul, meenub, et homne tähtaeg on sel ajal, mil ise olen prantuse keele tunnis! Kirun ning teen lõpuni.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment