N, 864. päev: uus mäng

Keelerühma hommikukohv toimub lauas, kus istuvad ees kaks hollandlast ning inglane S. Hollandlased ütlevad, et S räägib hollandi keelt täitsa hästi, paremini kui hollandane P. S ütleb, et elas 12 aastat Hollandis; P kohta saame teada, et ta elas 10 aastat USAs ja ta kasutab üht artiklit valesti.

Tööl võetakse täna kasutusele tarkvarasüsteemi uus versioon, mille koostoime tõlketehnikatarkvaraga on tore, aga kohati ootamatu. Teatan päeva jooksul ligi kümnest tõrkest. Õhtul kell viis öeldakse, et seda koostoimet kärbitakse tunduvalt, kuni tõrked on kõrvaldatud.

Saadan ära koolitustaotluse, et ma ikka väga tahan prantsuse keele varasalvede poole rühkida ka tuleval aastal.

Õhtul Beneluxi pidu. Sööki on ja jooki on ka. Saan soome kolleegilt laenuks soomeugri keelepuu Soome raiuja Kalevi Wiigi raamatu. Kolleeg lubab, et ta toob varsti minult laenatud raamatu tagasi; asi on pikale läinud peamiselt seetõttu, et seal lõpus on suur huvitav kaart, mille kopimiseks peab ta minema kuhugi, kus tehakse suuri koopiaid.

* * *

Pakun välja lihtsa sõjalis-patriootliku mängu „Kotkasilm”:

• aega on 10 minutit
• oled Kirikmäe prismas
• otsid sojakastet
• küsida ei tohi

Mäng võib II faasis muutuda kannatusmüsteeriumiks „Konnasilm”, sest katse kinnitab, et I faasi läbimiseks on vaja pood riiulhaaval läbida kaks korda (20 minutit, sammuloenduri järgi umbes 1,2 km).

Võiks ju arvata, et sojakaste on ketšupi juures (Heinz, 57 Varieties – but in your bloody market just one, a single one). – Tühi ta on. – Või siis tabasco kõval. – Ei ole. – Või siis liha juures. – Vat ka ei ole. – Vorstide juures? – Pah! – Külmletis? – Vale! – Ega ometi mitte juurikaosakonnas, mahlade juures? – Looda sa. – Sojapiima juures? – Hah! – Marineeritud kurkide juures? – Mäh!

Algab teine ring. Inimesed juba vaatavad imelikult, nagu oleks ma mingi purgipiiluja (kui selline sättumus on olemas, ja kui ei ole, siis küllap arvavad, et olen esimene). Süstemaatiline läbikõnd, mille jooksul teen kuiv- ja maitseainete riiulitele peale veel kaks tiiru, ei too kastet mulle lähemale. Ega mind kastmele.

Viitsimata kõndida uuesti poe teise otsa, teen pisikese tiiru käepärases nn loodustoodete osakonnas. Ei ole. Tagasi kuiv- ja maitseainete juurde ning veel üks tiir, silmates seekord hoolega ülemisi ja alumisi riiuleid, mis võisid varem silma alt kõrvale jääda.

Ei ole.

Mõtlen, et no ei ole võimalik.

Kuivainetest edasi tulevad kassade pool sügavkülma letid ja siis piimatooted ja siis kulinaaria ja siis aedvili ja siis leib, kus ma olen juba käinud ja kus sojakastet ei ole ning on mõistlik eeldada, et ka ei tule. Seina pool on müslid, tee, kohv ja kommid, kuhu minna pole mõtet, edasi juust, pakitoidud, singid, puuviljad ning lusitaanlaste kuivatatud kala kuhilad, kus seda niikuinii ei ole.

Aga kes teab. Alustan seinapoolse riiulirea läbikammimist, esimeses vahes on õlid. Õlide vastas on aga eksootikakaubad ning hingan kergendatult, sest kus on eksootikatoidud, seal on sushi mererohi, ja kus on

sushivetikad,
enam sealt kaugel pole
sushikastegi.

Ja kus sushikaste ees, seal sojakaste järel!

* * *

Jätsin hommikul printeri paljusid pilte printima. No peaaegu kõik olid õhtuks ka valmis saanud, peale nelja viimase pildi, enne mida olid lõppenud tsüaan- ja magentatint. Magenta ja tsüaan peaksid kokku andma sinise, mille jaoks on printeris olemas ka eraldi tint, aga ikkagi, täitsa tühjad, „laul vaikind on”. (Meenutame esimeses kettamaailma-raamatus olnud fotoaparaati, milles päkapikk joonistas pilte, ja kui Twoflower oli käinud lõbusate naisterahvaste juures, siis pilte enam ei tulnud, vaid aparaadi luuk läks lahti ja päkapikk teatas, et tal on roosa värv otsas.)