Eks ikka omad vitsad peksavad: kes käskis eilsel peol juua punast veini! No eks ma pidanuks kontrollima, mis sorti on valge, ja kui see olnuks näiteks Chardonnay, siis leppima pelga veega. Toimest järeldades oli see mingi siinkandi Kadarka. Üritan päeva jooksul mitu korda meenutada ammuse koduse õunaveini või hõimlase mustsõstralikööri koletut toimet, et äkki hakkab sellest parem, aga ega see palju aita.
Järgmisel peol kavatsen manustada ainult vett.
Täidan ja viin ära paberi, miks ma homme prantsuse keelest põhjusega puudun. Aga mul on plaan minna enne tunni algust (minu puhul erakordne!) kohale ja öelda õpetajale, et ta mulle tunni materjalid annaks.
Söökla ukse taga käib jõuluteemaline laat, mille laud „Aitame Tiibeti lapsi” toob mulle vääramatult meelde kampaania „Aitame Volga lapsi”.
Söökla ukse taha ilmus paar kuud tagasi tähtsate tegelaste galerii, vanemad neist natuke koltunud pliiatsijoonistused. Kolm viimast pilti vasakut kätt enne sööklat kujutavad mu arust kas vendi või siis on end kunstnikuks bluffinud joonistaja kasutanud lasteajakirja õpetust „Joonistame prillidega vanameest” (meenutagem 1920. aastate ajakirjas Laste Rõõm olnud õpetusi stiilis „Kuidas joonistada kassi?” – et joonistame algul ühe ringjoone (keha) ja selle kohale teise (pea), siis teeme pea kohale kaks konksu (kõrvad), siis lisame silmad, vurrud ja saba ning ongi kass valmis).
Aga õhtu poole mõistan, et tegelikult on peavalu põhjuseks kerge külmetus. Manustan sooja jooki ja otsin välja villased sokid.
Töötlen ära eilse peo pildid. 187 pildist jätan järele 60 ning neist peab järeltöötlema 59-t. Baaris oli keerukas valgus ning leian, et valgetasakaal on paigas ainsas asendis, mida ma kohapeal ei proovinud: hõõglambivalguses.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment