E, 875. päev: l'homme qui rit

Saabub DHL-i pakk. Pakis on tilluke fotoka välgupesasse kinnitatav lood, mis näitab fotoka asendit tulukeste abil. Loodetavasti on sellest abi mujalt kui statiivi pealt võetud piltidel silmapiiri rõhtsana hoidmisel (statiivil ja statiivipeal on endal kummalgi vesilood olemas). Eriti kasulik peaks tulukestega lood olema puusalt või pea kohalt pildistades, sest siis ei vaata pildiotsikusse üldse.

* * *

Kuulan ära kaks Ekspressi singlit, mis mulle viimati Eestist kaasa anti. Ühel on Tõnis Mägi ja Noorkuu ning ma võin nüüd kinkijale täies rahus ja täie aususega kinnitada, et jah, ma kuulasin seda plaati. Lugu kestis täpselt 3 minutit ja rohkem ma ei pidanud seda lauleldust kannatama. Üks on juba väga vana ja tema suurest kunstist ei ole ma aru saanud kunagi; teine meenutab klassiõde, kes veel VII klassis suutis lugeda üliilmekalt, aga täiesti mehaaniliselt (umbes nagu Vikerraadio ajaloosarjas „Eesti lugu” loeb Ain Mäesalu muu, normaalselt räägitava ja huvitava jutu sees raamatust mõne kirjelduse nii ilmekalt, et liigne ilmekus segab arusaamist; või nagu Tartu ühe polikliiniku registratuuri automaatvastaja sõnum on vist salvestatud tugeva ajukahjustusega patsiente silmas pidades), st Noorkuu laulab kahtlemata küll väga ilusti, aga tegeliku tundeta nagu teenekas rahvatantsija, kellel on aastakümnete vältel näole sööbinud naeratus, sest tantsija peab ju ikka naeratama, kuigi silmad ei naerata; mis omakorda meenutab kunagi (u 1989) Jaani kirikus kuuldud kontserti, kus olid kokku sattunud mingi Ameerika lõbus noortekoor ja Eesti professionaalse koorimuusika raskekahurvägi, fila kammerkoor, kes jättis rohkem küll surnumatjate mulje, kuigi ega nad vist ühtki depressiivset Pärti ei esitanud. No kui, siis võib-olla ühe väikese, mida ma konkreetselt ära ei tundnud.

Suu laulab, süda muretseb. Mu viimatisel lõpetamisel laulis kah Noorkuu, mäletamisi ka laulu „Paula, sul on poisipea” – nii aeglaselt ja pühalikult, nagu oleks see Gregoriuse koraal. Jube-jube. No inimestele meeldib Meie Mees kah, nii et ärme imestame midagi.

Teine singel on superstaari Jana Kase plaat; kas ta ei leitud ja Mihkel Raud talle mööda Küütri tänavat ja üle Rüütli tänava järele jooksnud mitte samas Tartu vooru saates, kus Märt Avandi maskeerus puurmanilaseks Kristjan Valdiseks (mida nähes puhkesin äratundmisrõõmus naerma nagu „Maleva” filmi kohas, kus mainiti nurmekundlast Penti) ja esitas Olav Ehala viisil, aga paraku Jaan Tätte sõnadel laulu „Tahan olla öö”, mille peale Heidy Purgal hakkas tast hale ja Rein Rannap ei saanud midagi aru, et mismoodi tahan olla taskupõhjas puru? Selle plaadi laulu ei ole kirjutanud õnneks ei ta ise ega Tõnis Mägi ega, hoidku, Jaan Tätte ega Meie Mees, nii et on hoopis parem.

* * *

Teine katse laupäevase jõulupeo piltide müratõrjega. NoiseWare joonistab pildimüra profiili, mille maksimumi järgi ma ennist heledusmüra seadenuppu liigutasin. No nüüd liigutan umbes poole vähem, tulemus on talutav. Mõnd liiga siledat pilti peab eraldi pisut teravdama.

Kõige lõpuks vähendan pildisuuruse käsitsi 1280 pikslini pikk külg (käsitsi seepärast, et siis pilti ka teravdatakse, mis tekitab pisut müra ja vähendab nn Keskerakonna valimisplakati efekti ehk müravähendusega nii silenenud näonahka, et kahelda võib kuumakahjustust või paistetust või palsameerimist; olen oma silmaga näinud botuliinidokumenti, kus selgelt nimetati botuliini kasutamist kosmeetikaks ravimi väärkasutamiseks; ja veel tuleb meelde, et ühel teismaalasest töökaaslasel on viimasel ajal nii kahvatu jume, et isegi mu kadund isa nägi matusel parem välja).

Ja siis alustan piltide veebialbumisse üles laadimist, mille jooksul saab kuvari välja lülitada, ukse vahelt kinni tõmmata ja rahus magama minna.