R, 872. päev: pinni ja panni

Ärkan väga vara, ei julge edasi magada. Sisustan aega prantsuse keelde minemise alguseni sellega, et panen mitmest pühapäeval võetud kännuseenepildist kokku ülisuure sügavusteravusega pilti (Helicon Focus), rüüpan sooja jooki ja loen juurde putukaraamatut. Pilt saab kokku natuke rohkem kui tunniga, aga ma ei ole tulemusega rahul, nii et matkaloo juurde ma seda üles ei pane.

Prantsuse keeles olen enne algust kohal, räägin jutu ära, et lähen kohe minema, tahaks materjale; õpetaja on liigutatud. Tund on väga südamlik, milles oma osa on ka selles, et olen kohal ainult pool tundi.

Pisut pärast üheksat jalutan haldusosakonda, kus algab pool kümme koosolek. See kestab 10-minutise vaheaja ja 40-minutise lõunapausiga poole viieni ning on sisukas ja töine. Kohal on ka praegune vahetu ülemus, pisut ekstsentriline lõunamaalane.

Tagasi kahe ümberistumisega. On juba pime, kui kohale jõuan.

Toanaaber pajatab päeval olnud skandaalist, kuidas eile õhtul ülesriputatud esimeste peopiltide seas olnud kogemata üles pandud ka eriti kole pilt direktorist, kes olnud parajalt pahane ning piltnik võtnud oma pildid maha. No seda tuleb ikka enne pildi avaldamist vaadata, et kellelgi sarvi peas ega mikrofon ninas ei oleks (and remember to make your trees look like happy trees).

Taas asustatakse inimesi majas ringi, ärakolinud osakonna alt vabanenud ruumidesse. S ja C kolivad ära, mina jään kohale ning näib, et ma saan omale päris elusast inglasest toanaabri (mis loodetavasti teeb head mu suulisele inglise keelele, mis on väga kole, aga no teisalt kui palju inimesi ikka mujal kui vanal heal Inglismaal seda korralikult räägib – millega meenub hindubritist tuttav, kes oma hilisemas töökohas andis alati keelenõu, kuigi tegelikult olnud koolis ta inglise keele õpetaja hipi ja polevat neile keelest midagi õpetanud; viimased teated tuttavast on, et ta elab nüüd Itaalias ja teenibki leiba inglise keele õpetajana).

Õhtul Kõrgmetsa maksimarket, uus pann. Vana viskan ära, sellele on tekkinud eemaldamatu söestunud kiht, mida olen leotanud ja üritanud eemaldada kõikvõimalike puhastusvahenditega, ka liivapaberiga, aga mis jääb, see jääb. Peale selle oli vana pann läinud ka keskelt kummi, nii et vedel kraam valgus keskelt ära servadesse.

Pannilugu meenutab, kuidas tudengiaegne tuttav, võõrsil õppinu meenutas, kuidas ta pidi tollis seletama, mis raudkänkar tal kaasas on. Nimelt olla ta varem elanud Lasnamäel ja pann olla tihti jahtunud aknalaual, kust mõnikord alla kukkus. Muidugi ei tulnud tal tollis sõna pann meelde ja ta märkis ainult, et noh, ma teen sellega süüa. Tollitöötaja heitnud kaastundliku pilgu, mõelnud küllap, et jälle üks vaene eesti tudeng, ja lasknud tal minna.