E, 868. päev: talveesmaspäev

Hommikul on maas hall ja puud härmas. Edasi päeval ning õhtul on vahelduv udu, keskpäeval pisut hõredam, tööleminekul ja töölttulekul kohati seevastu selline, et üks peaks minema kääridega ees.

Tööl toimetan teksti, mille juurde on antud viitedokumendina varasem tõlge, mis aga ei klapi sama numbriga tõlkega dokumendivaramus. Tundub olevat sama lähteteksti kaks sõltumatut tõlget. Erinevused on sellised, et olukord, kus üks versioon oleks toimetamata välistõlge ja teine toimetatud tõlge, ei ole võimalik, sest erinev on ka selline sõnastus, mida toimetaja ei puutuks. Kummaline.

Õhtuks on saabunud objektiiv, just sobivasti enne asutuse jõulupidu, kus loodan seda kasutada. Eks see kole saa olema, sest riietus on kutse järgi punane ja must ning toimumispaiga sisustus näib aknast nähtuna (buss sõidab mööda) olevat pime, ainsaks valguseks on seega välklamp, mis suures ruumis on keerukas kasutada niigi, mis siis veel rääkida tumedatest riietest. Ilmselt on oodata palju järeltööd RAW-ga.

Kirikmäe Prismasse. Napilt enne sisenemist tuleb meelde, et ega mul sularaha poeskäigu jaoks ei ole (ja kaardiga ma seal poes maksta ei taha: siinmaal, vähemalt mu pangas on tundmatu vahetegemine krediit- ja deebetkaardi vahel; näiteks põhjanaabritel soomlastel on täiesti võimalik, et sama füüsiline kaart on nii deebet- kui ka krediitkaart ja poes müüja küsib enne tehingut: „Pankki vai luotto?” – ning krediitkaardi limiiti tuleb hoida lennukipiletite jaoks, kui ei taha tasuda reisibüroos 45 € teenustasu). Lähim minu panga automaat (teistes nimelt läheb võetav raha maha mitte pangakontolt, vaid samuti krediitkaardi limiidist) on kaubanduskeskuse vastas üle tänava. Vahepeal on bussipeatus, kus on ahvatlevalt kaks bussi, mis lähevad kesklinna, mis tähendab, et sõidan Pariisi platsi, võtan nurga pealt automaadist raha ja käin jaamapoes, mis on kaheksani lahti ja kus sellisel kellaajal on igasugu rahvast.

Küsisin kassas kilekotti, un sachet, ja pisut imestan, miks müüja hakkab ise mulle asju kilekotti laduma. Aga no vast oli taas altminek pr k ammendamatute nasaalikaridega, eks müüja kuulis mu un asemel en, st käsuna „kotti!!” (sisseütl.).

Õhtul film The Pink Panther Strikes Back (1975) ehk I was known as the Pavlova of the parallels.