P, 867. päev: Mein Gorilla hat 'ne Villa im Zoo

Suure une tõttu hilineb väljumine, bussile ei jõua. Seejärel kõnnin rongi peale jala, aga pool tundi korterist jaama ei õnnestu, jään kolm minutit hiljaks. Seega nüüd tean, et magamistoast rongini lähen 33 minutit, ja et bussipeatusest olen läinud 24 minutiga, tähendab see, et magamistoast bussipeatusesse läheb 9 minutit! Täiesti reaalne, panen kõrva taha.

Tee peal tuleb ühtejärge meelde asju, mille maha unustasin (ND8- ja PL-CIR-filter, kaabelpäästik).

Kui seisan jaamas fotoajakirjade riiuli ees (mis ka siin on paigaldatud vaheliti auto-, paadi- ja paljaste naiste ajakirjadega, nagu kombeks), kuulen, kuidas töötaja tuleb kellegagi kärkima: vaatan ja näen, et üks väsinud isand on heitnud puhkama eemale otse alumisele riiulile, pehmete kodu- ja kokandusajakirjade peale ega taha aru saada, miks jaamatöötajale ei meeldi, kui ta seal vaikselt lebab.

Mind kummastab see, et kahe eri pealkirja ja eri hinnaga Saksa fotoajakirja kaks kaanelugu kolmest on samad, pealegi sama taustapildiga. Ei saa aru, kas on sama ajakiri või mitte. Ostan ühe ja loen seda rongis.

Seega lähen pool tundi järgmise rongiga, mis vajalikus peatuses ei peatu, aga mis peatub seal, kus kavatsesin matka lõpetada. Matk tuleb nüüd ette võtta tagurpidi, kokkuvõttes mäkke. Pildistamiskohast möödudes heidan kiire pilgu välja ning mööda vilksatavast jõesängist näen, et veel eile triiki täis olnud veerenn on nüüd tühi! Pagan. Päikseline talvepühapäev muutub äkki pilviseks talvepühapäevaks.

Wb-s kolmveerand kaksteist maha ning vaikne tõus mäkke. Näen maantee ääres pöialpoissi (vt pilt). Siis mäe otsas üle kiirtee – algul teen ühele poole pilti, kuidas kiirtee mõttelisel pikendusel on tuulik – aga siis meenutan pildihuvilise kuldreeglit: vaata alati ka selja taha, ning näen selja taga vat sellist vaadet:

Ootan hetki, mil autod on kompositsiooni poolest heas kohas; üks veokijuht laseb signaali ja vehib mulle.

Seejärel mööda võsaäärt; teeotsal oli märk, et autodele keelatud, aga jalgratastele lubatud. Tõsi, hooaeg ei ole ja rattureid ka ei ole. Näen heinamaale laskumas ja seal kõndimas suurt lindu, keda ma hoolega pildistan (et äkki on sama hall kull, kellega vahtisime kaks aastat tagasi matkal vastastikku viis minutit) ja kes pildi pealt osutub hoopis haigruks.

Siis mäest alla ja üle sillakese. Oja kohiseb, aga vett on selles vähe. Teine oja, mis isegi on kaardi peale märgitud, on päris elus umbes labidalaiune kraav karjamaa servas. Praegu on talvine sajuhooaeg ja ühes sellega on ojad vett tulvil.

Eemalt kohiseb suurem metsaoja, mis oma alamjooksul on karjamaal mitmelt poolt üpris värskelt otse läinud. Selle keskjooks on kaljune sälkorg, kus maa kaetud ühtlaselt punakaspruunide puulehtedega, mille vahelt paistavad väikesed rohelised kolmeharulised luuderohulehed, ja kõik sellest ülespoole kõrguv on kaetud rohelise sambla või helerohelise samblikuga. Ronin üpris alla oja äärde ja teen põhjalikult pilte (saan näiteks teada, et põhiobjektiivi väikseim ava teleasendis on 45).

Tee edasi lõpeb ojas, lähen tagasi ja teisel katsel pääsen edasi. Näib, et osa ojasälgust on geoloogilises mõttes päris värske, uusimad lahtimurdunud liivakivipangad on veel kollased. Pool kilomeetrit ülesvoolu on sild ja teisel kaldal õige mudane rada, mida kõnnin ettevaatlikult, sest see on kohati viltu valele poole. Päris ohtlikes kohtades on ette tõmmatud punavalgetriibulised lindid, et minge võsa kaudu ringi.

Siis uuesti mäkke, mäe nõlvalt tore vaade (kui ma all orus oja pildistasin, on tulnud päike välja). Mäeharjal on väga savine tee, kus on 20 cm sügavused autorööpad, põhjas püdel saviläga. Vastu tuleb matkajapaar (!); nad ei tea, mis neid ees ootab. Vähe kuivemas kohas pildistan põhjalikult (2 objektiivi, statiiv) kännuseeni: [siia tuleb kännuseente pilt, kui ma selle ükskord uudse tehnikaga kokku panen]

Siis algab matka raskeim osa, nimelt sadakond meetrit allapoole laskumine, mis on hõredas metsas väga järsk kivipankadest trepp, puulehed peal. See on kindlasti ülesminemise trepp, sest alla tulles on kogu aeg all haigutav tühjus silme ees. Trepiastmed on nii kitsad, et kõige suurem jalanumber, kuhu sinna astudes tald täielikult mahuks, on umbes 20. Tuleb igal sammul suruda kand vastu eelmist astet.

Aga kord lõpuks olen siiski all, algab matka tüütuim osa, paksude kõdunenud lehtedega kaetud metsarada (ei näe, kas lehtede all on kivikamakaid või libedat savi). Pärast piltide kellaaegade järgi näen, et vähem kui kilomeetrile kulus veerand tundi.

Rõõm on suur, kui jõuan juulis külastatud ammuse paberiveski juurde. Jõgi pulbitseb ja kõmiseb (lahtised kaljupangad kolisevad vee all). Paarsada meetrit ülesvoolu on jõesäng looduslikus seisundis, juulis ei saanud alla laskuda seepärast, et oli liiga pime; nüüd seepärast, et vett on liiga palju ja vool hirmus. Saab näha, kui kaugele seda looduslikku orgu olla lastakse, sest veel mõni suurvesi ja põrkekaldal olev maantee kaob.

Ühes natuke laugemas kohas saab jõele lähemale ning teen mõne pildi. Saabaste külge jääb paks kord puulehti ja pori. Mu põhjaliku matkavarustuse hulka kuuluvad nüüd ka võsa läbimise kaitseprillid.

Sealt edasi on akvedukt ehk paberiveski veerenni sild üle jõe. See pidi olema veel eile vett täis, kuid täna näitab eilset taset ainult hall mudakord. Kõnnin mööda veerenni perve ja näen mudajälgede järgi, kust vesi täpselt on voolanud.

Kui paisuni jõuan, seletab silm, et vesi pidi olema selle taga paisuga triiki, st tavalisest meeter kõrgem. Vast sodi ummistas paisu läbivooluava, nii et vesi paisus, läks otse üle ülevoolu ning täitis ka paisust algava veerenni. Jõesängi üks serv on täiesti värskelt murtud, küllap siit siis allpool nähtud muda pärineski. Paisu peal rohtu enam ei ole, kõik on ühtlaselt mudakarva.

Juulis...

...ja detsembris!

Muid pildipaare:









Siis jaama (16.03), kus sõiduplaani nähes selgub, et oodata on pool tundi (16.34). Mille muuga seda ikka sisustada kui pildistamisega! Sillakäsipuul on toredaid samblaid ja samblikke. Välja tuleb ka kaasasoleva fotokola viimane osa, orivälkude paar ja Gorillapod, mille peale kinnitan orivälgud. Seega olen kasutanud kaasasolevat kola peaaegu täielikult, v.a suurt välku.

Veidi enne linna jõudmist vaatan telefoniga, kas ja mis kell mõni buss korterisse sõidab. Ostan jaama leheputkast aja parajakstegemiseks kaks koerakalendrit.

* * *

Õhtul koostan eesti seltsi jõulupeo jaoks pildivalikut. Sel aastal olen olnud pildialbumi kümnest üritusest ainult kolmel, nii et piltidest üle kolmveerandi on teiste võetud. Tundub, et üleval on kõik üritustel võetud pildid, st mitte päris kõik fotohuvilised ei läbe mõnd pilti ka avaldamata jätta – albumis on pilte, mis võtavad mul judinad ihule (näiteks kuidas tantsija sõrmed tunduvad olevat nukkideni kaaslase ninas) või mida liigitaksin lihtsalt tehniliseks praagiks (nt pildile väikese avaga jäädvustunud tolm objektiivil, samuti välgupiltide krooniline ülevalgustatus) või lihtsalt sobimatu teema(topograafilised makroülesvõtted inimeste näonaha struktuurist).

Alustan piltide veebialbumist allalaadimist. Umbes 50. pildi juures tuleb tuua teisest toast lustikummut, panna klapid pähe ja kuulata turgutavat muusikat. Kohalik mobiilsusportaal kirjutab, et samal bändil on 15. skp siinmaal kontsert (nii et on käima pandud erirong).

Not the Nine O'Clock News, I plaat.