17.28 olen külas, mille nimi tähendaks täpselt äratuskella, aga ilmselt ei tähenda. Sealt on paar kilomeetrit astuda piki Hapujõe orgu allavoolu, kus on paar rongiaknast meelde jäänud kaunist kohta.
Esimene on kohati nõgestesse kasvanud (aga muidu heas korras) kapitaalne kivisild, mille juures on see häda, et hea vaate jaoks peaks olema kas nõgesepõõsas või jões (kus paarsada meetrit ülesvoolu on Äratuskella küla puhastusjaam ning vesi on sestap vägagi sogane).
Sellest sadakond meetrit allavoolu on ülevooluga pais ja vesiväravate jäänused, millele saab küll ligi, aga on taas see häda, et vesivärava otsast värav ise ei paista ja hea võtte jaoks peaks jalad märjaks tegema, mida ma mõistagi ei soovi.
Mõnesaja meetri pärast on lossiks nimetatav kaunis hoone, juures silt, et see on narkomaanide taastuskeskus, kus nad saavad paraneda näiteks siga, kanu ja eesleid talitades. Lossi ja kaljuseina vahel on maantee, kus servast kostab äkki ägedat piiksumist ja priske hiir põgeneb minust umbes meetri kaugusel lehtede alt urgu. Tore oleks pildistada vaatepilti, kuidas hiir august välja vaatab, aga kes nii kaua jaksab oodata, maantee servas pealegi.
Edasi läbib tee M-achi küla, kus lõppes märtsi alguse matk. M-achi sees on 50 km/h piirang ja ees automaatne kiirusenäidik, mis jalakäija peale kahjuks ei reageeri, aga läheneva auto kiiruseks kenasti 78 km/h näitab. Külas on teeristil viit, et 1040 m kaugusel on madal tunnel (raudtee-alune läbisõit).
Teen külas jõesillal pilti ning kui kaardi järgi õigele rajale tagasi lähen, imetlen raudtee-ülesõidul püsivat silti, et kui ülesõit on rikkis, sõitke näidatud skeemi järgi umbes 10 km ümbersõit.
Järgmise jõevaate kohas on parimas võttekohas üksik raudnõges, nagu vaatamatagi leian.
Sellest järgmine vaade on kitsal ojasillal, kuhu statiivi ülespanemine on mõneti tüsilik, sest maanteel sõidab ka autosid. Auto mööda mahub, aga pisut hiljem läheneva mootorratta korral vilksatab küll korraks läbi pea mõte, et äkki ei võta kurvi välja ja peaksin vast igaks juhuks üle serva hüppama. Aga mööda ta saab.
Hapujõe orus oli vanasti hirmus tööstus, st üks veski teise otsa ning nende vesiväravate ja veerennide jäänuseid on küll ja küll. Samas neist enam ükski ei tegutse ja jõel on taas vaba voli uuristada end sinna, kuhu tahab.
M-achi viimase saeveski järel keerab matkatee üle jõe – kaardi järgi mitte üle silla, vaid 50 m allavoolu läbi jõe. Selles kohas on kallas veel madal ja läbitav, mistõttu ronin sillalt alla madalveest paljandunud kivivallile ja teen vat sellise pildi:
Edasi on muistse paberiveski taastatud vesivärav, mis paistab raudtee peale ja tundub rongiaknast vägagi fotogeeniline. No tegelikkuses on ka siin see häda, et on kole hämar (aga selle vastu aitab statiiv) ja parimasse võttekohta ei pääse (selle vastu aitaks väikene helikopter).
Ligi kilomeetrine veerenn on kogu pikkuses alles, oli raudtee ehitamise ajal veel kasutusel, mistõttu raudteesillal on veerenni jaoks eraldi väike kaar, ja mõnesaja meetri pärast ületab veerenn sillalaadset akvedukti mööda jõe. Veerenni eesmärk oli toita paberiveski veeturbiini, juhtides vett palju väiksema langusega kui jões, st veski kohal on veerenn jõest palju kõrgemal ja veejõudu küll ja küll. Kahjuks on renn praegu kuiv, sest vesiväravad on avatud. Huvitav muidugi, kui väravaid peaks olema võimalik sulgeda ja sedasi vett paisutada, kas siis renn täituks? Millal seal vesi viimati voolas, on raske öelda.
Paberiveski juurde jõudes on kell kolmveerand kaheksa ja viimane veel valges tagasi jõudev rong läheb pool üheksa. Võimalik on minna 3 km allavoolu järgmisesse jaama või 2½ km tagasi M-achi jaama. Kardetud vihm jäi tulemata, õhtu on kaunis, päike paistab. Kõnnin tagasi M-achi poole, päike paistab läbi puude eest, kaunis kollane valgus.
Jõeorg akvedukti ja paberiveski vahel on vägagi fotogeeniline, kui sinna kuskilt alla saaks – ülalt pervelt jäävad puud ja oksad ette.
Võib-olla kui oleks valgem, näeks ka, mis linnud jõe kohal lendavad, vesipappe on kindlasti, võib-olla isegi jäälinde.
Kaks mõistatust:
- See raudteeharu avati 1861 ja suur osa kapitaalset infrastruktuuri (raudteetamm, sillad ja tunnelid) pärineb sellest ajast. Tugikeskusest allavoolu oli pealtvaates rombikujulise võlviga sild, mistaoliste tugevusarvutust ei osatud teha 1920. aastate lõpuni (ilmekas näide on Tallinnas Paldiski maantee raudteeviadukt, mis koosneb rombikujulise ava asemel paljudest ristkülikukujulise avaga „väravatest”, millel on ka teatud esteetiline mõju, muutes kogu silla kergeks). Võimalik, et sõjas läks algne võlv katki ja praegune on sõjajärgne; samas ega selles kohas eriti märke sellest ei olnud, et sillaava oleks varem olnud tammiga täpselt risti.
- Fotokas oli kaelas ja kord sattus õlalevõetava statiivi pea kolksti! justnagu vastu objektiivivarjukit. No ja tegelikult on UV-filtril nüüd päris sügav kriim. Mõistatus on see, miks seda kriimu väikese avaga tehtud piltidel näha ei ole, kui mõnikord on näha UV-filtril olev tolm. (Võib-olla ei ole valgustus veel olnud selline, kus see näha oleks. Samas on kriimustatud UV-filter siiski väiksem häda kui objektiivi kriimustatud esilääts.)
Ja jaamast jälle jala tagasi, sest sõiduplaani järgi jõuaksin jala kiiremini.
No comments:
Post a Comment