Matkakola kaasa ja 9.27 bussi peale, jaamast fotoajakiri ning 9.52 rongi peale. Pean vaatama, et mööda ei sõidaks, sest maha on vaja tulla juba kell 10.08. Märkan, et tuul tugevneb. Eesti lehe kommentaariumis kirjutati, et Saksamaal lubati tänaseks tormi jätku. Saab näha, kas ka siinmaal.
Esimese küla taga künka otsas kasvavatest puudest on näha, et tuul tabab just seda küngast. All tuult eriti tunda ei ole (on, aga ei ole eriti tugev). Matkapüksid on tuulekindlad. Metsa jõudnuna kohiseb aeg-ajalt ladvus ja jälgin tuulepealseid puid. Kohaliku lehe järgi kukkus eile 22 puud ümber ja Saksamaal sai mitu inimest mahalangenud puude tõttu viga (nt kui auto või rong otsa sõitis). Hoian kõrvad kikkis, et hoiduda murduvate okste eest (aga ette rutates öeldagu, et ei kuku ükski puu ega oks).
Ilm on pilves, korraks näen künka otsast, kuidas üle metsa kihutab pilvede vahel auk, millest valgub alla metsa peale päikesekiir, justkui sõidaks taevas suure helgiheitjaga helikopter.
Tee läheb künka otsast mesitarude kõrvalt alla metsa, kus peagi algab elamusrohke sildiga matkarada. Taevast kostab usin kruu-kruu ja näen kaht parve sookurgi, kes metsa kohal ringi tiirutavad ja lõpuks madalatesse pilvedesse kerkivad. Metsatee lõpeb lagendiku ääres teetammiga, mille esti arvan raudteetammiks (kuigi ei tea sealkandis raudteid olnud olevat) ja hiljem teiselt kaardilt saan teada, et see oli hoopis Rooma-aegne maantee.
Edasi on tee suhteliselt lagedal. Näen veel mitut parve sookurgi, kes samas metsatuka tagant õhku kerkivad ja siis ida poole triivides kõrgust koguvad. Siis kuulen ka lõokese moodi laulu, kuni tuvastan, et need ongi lõokesed. Õnnestub taevast üles otsida (mingi kehvema silmanägemisega rahvas arvas, et suviti põllu kohal laulab õhk, mitte lind), siis binoklis näha, siis näha lõokesi põllu pealt üles lendamas ja laulma puhkemas ning lõpuks isegi videole võtta. Olen lõokese filmimisest nii elevil, et unustan põue toppimisel kaamera välja lülitada, nii et lindile jääb ka põuepimedust.
Nimelt on selleks ajaks hakanud sadama järjekindlat uduvihma, mis eriti ei häiri (kui pea väga märjaks saab, tõmban ajuti kapuutsi pähe, kuigi kapuutsiga ei kuule normaalselt), aga mis siiski pärsib pildistamist (ei ole teada, kui palju vett fotokas talub). Mõnel hilisemal pildil on udu rohkem kui tegelikult, kui niiskus kondenseerus objektiivile või konverterile.
Siis alla orgu, kus on teine küla. Seal on märgata ka eilse tormi kahjustusi: viimistletava uue maja eest sildist on keskelt tükk väljas ja tükk maad eemal teeservas, ehitusmeeste WC on ukse peal kummuli ning kõrvalmaja esisel on savist päkapikud ja haned pikali.
Küla teises servas kerkib tee taas mäkke. Inimesi liikvel ei ole. Viimase maja ees vahib vanamees ja tuleb minu lähenedes tänava poole. Hüüatan talle tere, aga ta, ebaviisakas, vahib sõna lausumata edasi. Alles nüüd mõistan, et küllap olin esimene inimene, kes läbis selle küla kõnnikeppidega.
Peale ühe matkaonkli ja tema meelevallas oleva eelteismelise lapse rohkem matkalisi kogu kaardi ja raamatu järgi 21 km pikkusel rajal ma ei kohta. Autosid näen suurist maanteist eemal vast kümmekonda.
Vesi on ojades kõrgel (maja vastas jões oli normaalsest meetri kõrgemal). Tee läheb ühes kohas mitusada meetrit karjamaa servas, kus on oja uuristanud endale värske uue sängi.
Heinamaal on mitmesajalinnune kuldnokaparv, mille toimetusi jälgin hulk aega. Paar korda kargab kogu parv lendu, see on tore vaatepilt, sest kuldnokaparv on nii tihe, et võib kaugelt jätta tiheda eseme mulje (ja usutavasti on kuldnokad tekitanud mitmeidki uhvosid). Tihedast metsast kostab valju linnulaulu. Vihm tiheneb üha.
Siis viib tee läbi teise küla, kus on inimesi veel vähem kui eelmises, aga loomi rohkem (hobuseid, koeri), seejärel lauge lage mägi ja selle otsast paistab edasi Maaselja jõeorg. Orupervele laskumisel satun peale oksal tukkuvale hiireviule, kes kargab lendu umbes viieteist meetri kauguselt ja kes enne käänaku taha kadumist korraks aiateiba otsa istub ja mind vaatab.
Siis läheb tee paar kilomeetrit viinamägede servas. Suurepäraste vaadete kohtades on suurepärane udu:
Kõrgesse oruperve on sisse lõikunud oja, mis sillast paarkümmend meetrit allpool kaob pahinal nägematusse sügavikku, mis on nii kitsas ja järsk, et ülalt põhja ei paista. Oleks kaasas üksjalg, saaks seda kasutada käepikendusena. Liivakivi on murenenud ja paiguti on varinguid olnud nii hiljuti, et kalju ei ole veel rohekaks jõudnud tõmmata.Siis korraks tagasi üles pervele ja siis pikk laskumine alla Gr-chi alevisse, kus avastan, et mul on rongini aega 50 minutit ja maad on veel 5 km. Vahepeal aga on 100-meetrine mägi. Jõuan.
Kui raamat ütleb, et enamik matkateest kulgeb asfaldil, siis ei tähenda see, et mülkaid üldse ei ole. Mülkad on täiesti arulagedas kohas kõrge nõlva harjal. Teisalt on osa teed nii sileda asfaldiga, et seal saaks kenasti uisutada.
Kui olen kõndinud umbes neli tundi, turgatab pähe, et uduvihmaga tuul on selja tagant ja seljakott vett suurt ei pea, mis õige on saanud seljakoti välimises taskus telefonidest. Viimased kaks tundi sajab uduvihma asemel lihtsalt peent vihma, on mure, et mis saab taskus lahtiselt olevast fotokast ja rinnataskus lahtiselt olevast binoklist, äkki voolab taskuklapi vahelt sisse (eelmine väike binokkel sai kunagi äiksevihmas nii märjaks, et klaasivahe kuivas pool aastat). Aga ei olnud neil millelgi viga midagi.
Ligi 26 000 sammuga kaasnenud rappumine seljakotis on jahvatanud fotoajakirja selja vastu karedat niisket seljakotiriiet umbes sarnaseks paberipuruks, milleks muutuvad pabertaskurätid pesumasinas. Pärast kuivamist tuleb ajakiri kokku teipida.
Raamatus oli raja kõrval kolm saabast ja soovitus, et läbimiseks on vaja erheblicher Muskelkraft. Nojaa, pärast saavutasin normaalse kõnnaku alles kolmapäevaks (osaliselt kannaserva tekkinud villi ja natuke hõõrdunud pahkluu tõttu). Samas lubas raamat, et raja peale kulub 6½–7 tundi, mul kulus 5½ (sest ma ei teinud puhke- ega söögi-joogipause ning kuigi raja ääres oli palju pinke, ei kutsunud need vettinuna nendele istuma).
No comments:
Post a Comment