Hommikul kogu asutuse töötajate koosolek (aga mul on kell 12 tähtaeg), poole kümnest poole üheteistkümneni. Selle jutud saavad räägitud umbes üheteistkümneks. Siis palutakse tõlkijatel kohale jääda, et rääkida veel kolm minutit, mis kestab hoopis kümme. Selleks ajaks on kohale jäänud ainult riismed. Ja see ei ole veel kõik: nimelt on kavandatud üldkoosolekule järgnema ka balti peo korralduskoosolek. 12 balti tõlkijast ja 2 juhtkonnaliikmest on kohal ainult 6 inimest (kellest 3 kibeleb tähtaja pärast minema, aga ilmselt mõtlevad teisedki, et kui 14 asemel on kohal niigi 6, siis paistab ärahiilimine veel rohkem silma). See koosolek on lühike ja asjalik ning jõuan töölaua äärde juba kell pool kaksteist ning tähtajaga 12.00 olev asi valmib kell 11.58.
Kolleeg helistab ja küsib, kas ma tean, mida tähendab saladuslik lühend OJEC. Vastan, et ei tea. Tipin Google'isse ja saan kohe esimese hoobiga teada, et Euroopa Liidu Teatajat. Küll on piinlik (aga no mis nad siis kirjutavad OJEC: tavaline inglise lühend on ju OJ).
Ka täna on bussis soomlasi, kuigi juba pisut küpsemas vanuses. Üks jutustab teisele oma esimesest tööpäevast Helsingis, kui käinud Stockmannis ja kingaparanduses (või Stockmanni kingaparanduses, ma algust ei kuulnud) ning kingsepp valanud ta Gucci kingade nahktaldade alla kummitallad. Kahjuks vabaneb järgmises peatuses istekoht ja lähen sinna kuulmata, kuidas lugu lõppes (ja mis kingsepast sai).
Käin Kõrgmetsa maksimarketis. Ostan selle leheputkast kaks fotoajakirja, ühe saksakeelse, mis on väga põhjalik, ja teise harjutamise mõttes prantuskeelse. Selgub, et prantsuskeelne koosneb pikkadest jutustustest, mis ilmselt pajatavad fotograafide „elumere laenetest”. Ajakirjas olevad fotod on peaasjalikult portreed ja uudisfotod, loodusfotot ei ole peaaegu üldse (üks väheseid on Eesti maastik, peisage d'Estonie, mille koht tundub kuidagi tuttav, hüdroelektrijaam ja koolimaja). Ka katsetatavate fotokatega tehtud proovipildid on suvalised portreed, mitte sama motiivi pilt ja sama modelli samas asendis tehtud portree nagu saksa fotoajakirjades (huvitav, kas modellinduses on kaamerakatsete modelliks olemine samalaadne nišš nagu käe- ja kõrvamodelliks olemine, mida kirjeldas ühes novellis Haruki Murakami).
Õhtul alustan kursuse kodutööde hindamist ning leian YouTube'ist üha uusi India muusikavideote „tõlkeid”. Aitäh stammlugejale, kes kunagise postituse kommentaariga neile toredustele tähelepanu juhtis. Näiteks laul Mehboob Mere filmist Fiza (2000), milles laulab ja tantsib 1994. a Miss Universum Sushmita Sen (suurepärane kaameratöö!).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment