Hommikul enne tööd meili vaadates vaatan huvi pärast Saksamaa elektroonikakaubamaja spämmi ja mida ma näen: see fotokas, mille hinda umbes 30 poes olen vaadelnud veebruari algusest saadik ja mis kuulub tootja praeguse ülemaailmse põneva sooduspakkumise alla, on seal kaubamajas, mille lähim eksemplar on T. linnakeses kohe jaama kõrval, täpselt sama hinnaga, mille saaks soodsaima postimüügi kaudu. Väga, väga põnev.
Nagu kirjutatud, on mu märkmik olnud hulk aega kaotsis. Täna hommikul koondan otsingud viimasesse kohta, mida ma eriti põhjalikult läbi otsinud ei ole, ja seda otsingut kannab edu.
Eilne ja üleeilne tutvumine India muusikavideote „tõlgetega” on pannud tänaseks pähe kummitama selle loo:
Iga kord, kui meenub refrään (naugty, naughty / naughty men can mate you / naughty, naughty / I'll behave around you), tuleb suule paratamatu muie ja muidugi kohta valimata. (Tore kaameratöö. „Sepo Seeman” kohas 0:56–1:01 on ka hea.)
Reedeti võib lahkuda kell 15.15. Lahkun pisut pärast nelja, mil ummikuid veel ei ole, aga kui buss jõuab Vabaduse puiesteele, siis juba on. Pariisi platsist jaamani kõnnin kiiremini kui buss. Jaama piletisabas töötab 7 kassast 4 (huvitav, millal töötavad kõik 7 kassat korraga, kui isegi reede õhtul ei tööta?) ja sabas seisab 32 inimest. Aega on 15 minutit.
Esimese 3 minutiga edenen 5 meetrit. Järgmise 3 minutiga 2 meetrit. Siis seisab saba hulk aega paigal, sest ega sabasseisjad tegelikult tea, mida nad kassast tahavad, nad näivad rahuldavat niisama oma suhtlemisvajadust. Miks, oo miks ei võiks olla T. linnakesse pileti ostmiseks automaati, et heidad 8,40 sisse ja saad vajaliku pileti kohe?
Jõuan kassani 3 minutit pärast rongi väljumist, mistõttu on aega laialt. Järgmiseni on aega 23 minutit, millest osa (senikaua, kuni tabloo teatab, mis teelt rong läheb) veedan pisukeses ootetoas (ma ei tea, mis kurivaim on vaevanud jaama ümberehitamise planeerijaid – röögatu tühi eeskoda nurgas, kustkaudu inimesi peaaegu üldse ei tule; röögatu kohalike piletite müügisaal – kohalikke pileteid on kahes hinnas, kuupileteid kuues; tibatilluke 16-kohaline ootetuba; perroonidest kaugeimas nurgas kokkusurutuna 7 kassat, mida ma kunagi ei ole näinud töötavat kõiki korraga).
Ka täna kohtun soomlastega. Helivaljuse poolest (üle poole vaguni) võiks üks neist olla vana tuttav Butt-head (ta läheb ka umbes seal maha, kus Butt-head ütles end elavat), aga ma ei viitsi vagunis ringi vahtima hakata.
T. linnakese elektroonikakaubamajas selgub, et onu on meiega paha nalja teinud. Kirjeldagem olukorda nõnda: brutohind on allahindluseta ja netohind on allahindlusega hind. Allahindluse ehk hinnavahe bruto- ja netohinna vahel saab kõnealuse tootja praeguses kampaanias pangaülekandega vahetult tootjalt, mitte poest. No ja mida on teinud seapildiga elektroonikakaubamaja? – Hinna all on pisikeses kirjas teatatud, et „klientide elu mugavamaks tegemiseks” arvatakse tootja allahindlus hinnast maha kohe ostmisel. Ja nüüd tuleb parim. Nimelt on pisikeses kirjas jäetud ütlemata, et ka kaupmeeste elu on mugavamaks tehtud ja reklaami on märgitud mitte pakendil olev bruto-, vaid juba netohind!! Seega on see ikkagi allahindluse võrra kõrgem kui mujal. (Pärast hinnavaatlust jätkates leian, et märtsi algusest saati, kui see tootja allahindlus algas, on enamik poode oma hindu tublisti kergitanud, peaaegu allahindluse võrra. Which is not nice, arvestades, et allahindlust ei anna pood, vaid tootja ise.)
Kõnnin ka kesklinna teise elektroonikakaubamajja (aga mille fotoosakond on üks kallemaid fotopoode, mida tean). Kogu tulemus on seega paar DVDd ja CDd ning jaamaputkast paar ajakirja. Rongiga tagasi, jaamast BMW poeni bussiga, edasi jala.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment