Ärkan kell 8.15 selle peale, et väljas lõõtsub hirmus tuul ja pahiseb vihma. Aknatagune lehis õõtsub tohutu amplituudiga ja aeg-ajalt satub vaatevälja ka mänd, mis tavaliselt aknasse ei paista. Tuul on vasakult paremale; on näha, kuidas vihmasagarad mööda jõeorgu kihutavad. Lähen rõdule ja filmin seda vaatemängu natuke, kuni objektiiv kattub pisikeste veepiiskadega, mida on õhk täis.
Niisama äkki, kui torm algas, see ka lõpeb. Ega siinmaa ole Eesti, kus torm kestab keskmiselt kaks nädalat ja pärast ütleb rannarahvas, et maja on küll terve, aga viiskümmend meetrit vales kohas. Päeva peale läheb ilm suisa selgeks. Pärastlõunal käin poes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment