T, 638. päev: encore

Hommikul on maa valge ja päeval sajab laiu räitsakaid muudkui juurde. Õhtuks siiski sulab enamik ära, mis on arvestades seda, et siinmaal kehtib matemaatiline seos lumesadu = liikluse totaalne seisak, tegelikult hea.

Hommikune balti peo koosolek kestab üle tunni aja, mis tähendab, et edaspidi läheb väga kiireks.

Mälus on leiutis monosoodiumglutamaat. Jajah, „soodium”. Tere, talv. Samast ooperist kui „hüdrogeen” ja „oksügeen”, mida võib näha naljakates veebikirjutistes. (MSG on lisaaine E621 ja see on tähtsal kohal Aasia köögis, kus viies põhimaitse on tummisus, mida MSG võimendab. — Kemofoobid võiksid teinekord mõelda selle peale, et pangakeldris hoitakse kangide viisi lisaainet E175, et Niguliste muuseumis on toatäis lisaainest E174 tehtud esemeid, et elektrotehnikas ja lennukitööstuses on õige tähtsal kohal lisaaine E173 ja terve Põhja-Eesti seisab sõna otseses mõttes lisaaine E170 otsas. Heheheh.)

Lõuna asemel prantsuse keelde. Märkan bussipeatuses rootsi kolleegi M-i, kellel on näpus paber, millel umbkaudne lennujaama piirkond, ja kuulen teda bussijuhiga arutamas, kas selle bussiga sinna saab. Jaa, saab küll lennujaama, kinnitab bussijuht. Lennujaamas selgub, et ka kolleeg suundub samale kursusele; võrdleme kaasasolevaid pabereid: tal on skeemil maja täpne asukoht, mul aga maja foto ja ümbruskonna umbes kolm aastat vana aerofoto. Kui läbi lume„hangede” vajaliku maja poole sumpame, liitub meiega veel üks inimene samast bussist, kes küsib, kas me suundume 7. taseme inglise keele kursusele. Ei, aga maja on sama.

Pangamaja, kus sedapuhku kursus toimub, meenutab ühekorraga nii maja Helsingi bussijaama ääres, kus oli Anttila kaubamaja, kui ka maja Tallinna bussijaama ääres, kus töötas kasahh Kitopbajev. Oleme esimesed ja kohal 22 minutit enne tunni algust.

Kuuldavasti on FR 5 tublisti raskem kui eelmised ning suur on minu rahuldustunne, kui esiteks tuleb uksest sisse sama õpetaja kui kursusel FR 3 ja kes kolmest prantsuse keele õpetajast on ainus, kes on suuteline adekvaatselt mõistma ka muid keeli peale prantsuse (ja saab seega aru, et on olemas ka muid keeleloogikaid peale prantsuse oma), ning teiseks osutub kogu rühm olevat umbes samal tasemel kui mina, peale ühe härrasmehe, kes on suuteline küll prantsuse keeles lobisema, aga kinnitab, et tal on see-eest kirjutamine catastrophal, ja vakatab mõtlikult, kui jõuame suulises harjutuses passé composé'ni. Vaheajal sööklas, kus rühm üritab omavahel tutvuda (ja kus on huvitavad ümardamata hinnad, nagu lõunata jäänuna leian, näiteks puuviljasalati 0,87 raha, mis „meil” oleks raudselt ümmargune 1,70).

Muide, lennuvälja juures on nn juurtega väljakistud liiklusmärk: laupäevane torm on maha murdnud liiklusmärgi nõnda, et maapinnast on välja kerkinud kogu betoonplönn, mis teda emakese Maa küljes kinni hoidis. Muidu on märk terve ja post sirge (Kirikmäel oli töömaja juures kord pärast tormi kunagi liiklusmärk kõver).

Pärast tööle tagasi. Teekond on nii pikk (kilomeeter kiirteeni, kiirteel 3 km prismani, prisma juurest 3 km), et jõuan raamatust (Haruki Murakami, The Wind-Up Bird Chronicle) lugeda 10 lk. Siis töölt otse korterisse. Või no mis otse – mina, kes ma kunagi ei ületa tänavat punase tulega, ootan foori taga sadadest nupulevajutustest hoolimata 11 minutit, kusjuures vahepeal on punane nii autodel kui jalakäijatel; siis lähen teise foori juures üle ja jõuan peatusesse täpselt samal ajal kui teiselt poolt vajalik buss.

Kirikmäe kontserdisaali ümber asjatab kuus fotograafi. Oletan, et äkki on mingi fotoringi õppused, kus nad pärast sama motiivi pilte võrdlevad. See, et nad oleksid tegutsevad elukutselised fotograafid, ma hästi ei usu – kontserdisaal on olemas olnud juba nii kaua, et igal fotograafil peaks sellest öövõte juba olemas olema, mõnel isegi mitu.

Õhtul istun arvutis, joonistades balti peo jaoks teatud kujunduselemente (aga sellest kunagi hiljem); millalgi näen silmanurgast (kardinad on alla tõmbamata) eredat rohelist valgust, mis osutub suuremaks meteooriks, mis paistab suunal 80° u 10–15° silmapiirist, on nähtaval pisut üle sekundi (jõuan seda märgata ja pea sinnapoole pöörata). Meteoor (või koguni boliid) näib langevat silmapiiri suhtes u 40° nurga all ja lagunevat väiksemateks tükkideks, mis jätavad u 5° pikkuse hetkeks helendava jälje.

Õhtu lõpuks vaatan, kas viimane staarisaade (Tartu voor) on YouTube'is olemas. On. Saatejuht hr Avandi on parem näitleja, kui seni arvasin (no eks ma varem olin näinud teda näitlemas vaid ühes pool- ja ühes täitsa-amatöörfilmis, kus talenti eriti või üldse pingutama ei pidanud).