E, 637. päev: külm

Üsna jabur tööpäev: esmalt olen lubanud üle vaadata uue kolleegi 30 lk pikkuse toimetuse, mille tähtaeg on kell 12. Vahepeal on kohtumine direktoriga, mis on kaudselt seotud tegevusaruande toimetamise-tõlkimisega ja mis kestab poole tunni asemel ligi tunni; viimase kolmandiku räägib aruande koostaja ja sellest ei mäleta ma midagi, sest kibelen kogu aeg minema ja viimased kümme minutit maadlen pealetükkiva itsitusega, sest saan äkki aru, et kõnealune isik meenutab väga üht tegelast eile vaadatud filmist.

Ja ma loen selle 30 lk kõik hoolikalt läbi, et te teaksite. Kaua tehtud, kaunikene.

Et sattusin umbes kuu aega tagasi teatud rakenduse katsetamise rühma ja mul on umbes nädal aega selle pisut uuem versioon kui enamikel ülejäänutel, loen läbi kõik teemakohased dokumendid, et oskaksin midagi öelda, kui järgmine kord satun samasse lifti kui ungarlane G, kes alati küsib, mida ma asjast arvan, ja mul ei ole talle tavaliselt midagi öelda, sest olen suhelnud otse katserühma juhiga.

Õhtu tuleb kiiremini kui arvata, vahepeal on mitu tundi tunne, et täna on teisipäev, mil on paraja portsu tähtaeg ja ma ei jõua; aga siis meenub, et teisipäev on alles homme, kuigi aega on ainult hommikul, sest õhtupoole sõidan prantsuse keele tundi, mille oletatava toimumispaiga ma peale otsingut Google Mapsist üles leidsin (usutavasti leian, kuigi Google Mapsi aerofoto on vähemalt kolm aastat vana), ja hommikul on veel Balti tõlkerühmade koosolek tuleva Balti peo teemadel. Seejärel Kirikmäe prismas.

Fotoajakiri on ennast ammendanud kahe päevaga; see vist päris minu tase ei ole – kuigi seal on üksikuid kõrva taha panemise asju. Kuldlõiget mainiva kirjutisega meenub, kuidas tudengiajal helistas kord kell kolmveerand üksteist õhtul orkestridirigent hr A ja küsis, kas ma tean Fibonacci jada valemit. Küsisin vastu, mis on Fibonacci jada, ja sain teada, et 1+1+2+3+5+8+13+21+... Vastasin, et ei tea, aga seda on lihtne tuletada: jada iga liige on kahe eelmise summa. (Selle jada liikme ja järgmise liikme jagatis läheneb kuldlõikele, mispärast ma seda siin räägin.)

Ajakirjaga kaasa tulnud tarkvaraplaadi abiga proovin teha suure dünaamikaga HDR-pilte, millest ühe näide allpool (siin on 24-bitise TIFFi asemel siiski ainult 8-bitine JPEG); kokku liidetud kolmest, 4, 20 ja 80 s säriajaga pildist. Põnev on ikka muidugi see, et pildid on tehtud statiivita, fotokat vastu aknalauda litsudes.