Et kell 10 on ühe töö tähtaeg, mis mul veel valmis ei ole, sätin tööle tavalisest ligi tunni varem. Bussid on sel kellaajal täis, aga selleks, et peale inimeste ka kusehaisu, ma valmistunud ei ole. Et lehkav asotsiaal istub täpselt bussi keskel, ei ole leha eest pääsu kuskile (ärge kunagi proovige hingata leha korral suu kaudu, siis tunnete mitte ainult leha lõhna, vaid ka maitset) ja väljun esimeses peatuses, et oodata järgmist bussi, mis tuleb väga täis, aga mis vähemalt ei lehka.
Ja nagu siin öeldud varemgi, ei kirjutanud Koidula lehkavast isamaast põhjusel, et nõnda tollal räägiti (mis muinaslugu kultiveerib ka „Eesti keele käsiraamatu” 2007. a väljaanne, lk 625), vaid seepärast, et ta lihtsalt ei teadnud, mis on õige eesti sõna, sest ta kodune keel oli saksa keel (vt Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus).
Õhtul läheb pikalt ja ajal, kui ma Kirikmäe prismasse jõuan, kostab sealt tavapärane teade, et cheres clients, hakkame poodi kinni panema, suunduge kassasse, mis öeldakse umbes kolmveerand kaheksa. Tahan leheputkast osta paar fotoajakirja; see on mõistetamatu müstika, mis loogika järgi ajakirju paigutatakse. Tavaliselt on fotoajakirjad lennuki-, paadi- ja meesteajakirjade, Saksamaal ka rongiajakirjade seltsis, aga mis kurivaim on sundinud putkakujundajat pistma siin fotoajakirjad kokku koera- ja hobuseajakirjadega?? Kolm korda kammin kogu suure putka läbi, enne kui leian. Seejärel on poes väga kiire ja uksest väljudes tuleb joosta, et jõuda „20.03” bussile.
Täna 55 a tagasi suri pangaröövel ja hirmuvalitseja Stalin, kelle surmateate Eestis öelnud raadiodiktor sai kõvasti noomida, et ta ei olnud eetris piisavalt kurva häälega. Moskva diktor näiteks olevat nuuksunud nii tublisti, et ei saanud algul sõnagi suust.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Et buss on täis kusehaisu, pole enam mingi uudis. Eestis vähemalt. Küll aga suutis mind üllatada täna hommikul trollis asotsiaalne meesterahvas, kes tõenäoliselt oli sõidu käigus hakkama saanud millegi tahkemaga.
Post a Comment