Või nagu varajase Marsi-sondi katses, kus Marsil tehtud pinnaseprooviga uuriti, kas Marsil on [bakteriaalset] elu, ja saadi ametlikuks tulemuseks inconclusive, sest oli ette nähtud, et kui elu on, muutub analüüsitulemus X suunda Y, ja vastandvõimalusena, et kui ei ole, siis parameeter X ei muutu. Aga parameeter X hoopis võttis kätte ja muutus katsel suunda −Y.
Nagu teada, on päris-photokina massiivne üritus, ja nõnda loodan leida miniversioonilt eest vähemalt paarikümmet inimest. (Veebis on seadmete nimekiri, mida lubatakse näidata, väga pikk.) Või vähemalt silti uksel.
Ärkan kell 5.00 (mõningate raskustega, magama sain kell 1.06), väljun kell 5.36, hakkan ärkama alles umbes poolel teel. (Maja vastas jõeorus laulab vaheldumisi neli kuldnokka – fraasidest ja pausidest saab aru, et nad tõesti suhtlevad omavahel – kes veel ei tea, siis kuldnokalaul tähendab inimkeeli „see territoorium on minu!” ja tekst on kuldnokakeelne ähvardus teisele kuldnokale: „Kui lähemale tuled, löön sul noka laiaks nagu pardil!”) Jaamast kõigepealt pilet. Pühapäeva hommikul kell kuus on jaamahoone pärani uksed ja einelaud täis kasimata meesterahvaid, kelle jaoks on veel õhtu; piletikassa juures trügib sabasse (3 kassat, neist ühes teenindaja magab ja teine haigutab; sabas 3 inimest) vahele eakaaslane, kes kassa vabanedes mulle alguses imelikult otsa vaatab – mõtlen, et äkki on keegi tuttav, keda ma ei tunne, ja üritan meenutada; ainus, kelle moodi too tegelane on, oli keegi aasta vanem koolivend, kelle nime ma enam ei mäleta, aga kelle vaimses tervises oli alust kahelda; seega tundub, et ka sellel härrasmehel ei ole kõik päris korras – ja siis ta viitab kassa poole, et mingu mina. Lähengi. Küsin prantsuse keeles, aga see on halb, sest kassiir küsib midagi vastu, kaks korda, millest ma aru ei saa, siis lööb käega. Pileti saan.
Igaks juhuks ka kiire trett Pariisi platsile pangaautomaadi juurde (kuigi Pelgumaa hinnataset teades erilisi lootusi ei ole). Rong läheb 6.24 ja esimesed kaks tundi magan täitsa ametlikult, virgudes ainult selle peale, kui peatuste eel öeldakse jaamanimesid või kui piletit näha tahetakse. Kohal Nordi jaamas kell 9.43, edasi läheb 10.14 kiirrong, mis on vanemat sorti muuseumrong, mille peldik on just seda tüüpi, et sita ära määrib. Aga see rong arendab sirgetel teelõikudel suurema värinata hämmastavat kiirust.
Vat selle edasisõiduga on pisike mure, sest ma olin ostnud pileti Internetist ja see on vaatamisväärne PDF-trükis, mis sealt piletina tagasi saadetakse. Nimi on peal ja marsruut ja kuupäev ning peab näitama isikutunnistust, et olen ikka mina. Mõningaseks üllatuseks vagunisaatja ei kobise midagi.
Teisel vahetamisel astub minu jalg esimest korda Antwerpeni linna, õigemini selle perroonile ja jaamatunnelisse, umbes kaheks minutiks. See rong on uuemat sorti kohalik rong, lihtne, aga mugav. Kohal 10.56.
Geelis toimub üritus Werfti tänaval, mis on, nagu eile järele vaatasin, mööda Jaama tänavat 700 m ja siis paremale 300 m. Õige tänavaotsa leian ja siis läheb lahti.Nimelt ega mujal kui peatänava ääres tänavasilte enam ei ole.
Käin ümber Werfti kultuurimaja algul tiiru, siis teisegi, ikka ei kippu ega kõppu – ja mis veel olulisem, ühtki fotohuvilist ei paista ning parkla on ka tühi – siis kougin välja taskutelefoni ja uurin Google'i kaarti (ja taas saab nalja, sest ega levi tänava peal igal pool ole, leviaukudes kaart peatub). Nagu öeldud, on tänavasiltidega koonerdatud hirmsamat moodi, aga ühe viltuse põiktänava otsas on ja saan võtta õige suuna (mis oli küll õige algusest peale).
Kolmas tiir ümber kultuurimaja. Kõnnin ukseni, kust loen, et pühapäeval on maja kinni. Üllatuseks sõidavad aga uksed lahti ja ma astun sisse, et kelleltki küsida, mis värk on. Aga sees on täielik vaikus, mitte kedagi ei paista. Kuskilt väga kaugelt kostab vaikne köhatus, mis kuulub vast maja teises otsas aknast nähtud peolaua ettevalmistusele, mis aga vähimalgi määral ei meenuta fotomessi.
Kell 11.36 tuleb päästev mõte, et mis ma ikka ringi külmetan, kell 12.04 läheb rong tagasi. Ja lähebki. (Jaama ootesaalis kuulen, et teises servas räägitakse soome keele taolist keelt. Ja ongi.)
Pärast kolmveerandtunnist kena maastikku teised viis minutit Antwerpenis, kus tegelikult ei oleks vaja tunnelisse laskudagi, lihtsalt põiki üle perrooni kõndida, aga kes siis raatsib perroonile tabloo panna, ikka ainult tunnelisse.
Selles rongis istuvad mu ette kolm teismelist, kaasas kilesse mähitud [muusika?]ajakiri, mis kohe kilest lahti kistakse ja kõik kolm seda hoolega lugema hakkavad nagu mõnel kirjaoskamatuse likvideerimise plakatil või 1991 Laulusildade laulupeo proovis „Tuljaku” laulmisel (selle 5 lk pikas noodis olid lehed kopeeritud üksteise kõrvale u 80 cm pikale paberiribale, millel vasakpoolne laulja hoidis ühte, parempoolne teist otsa ja kolmas seisis nende vahel niisama). Terve pingi laiuselt harutatakse laiali plakat, mille minupoolsel küljel (niipalju kui silmanurgast näen, täpsemalt uurida ei ole ju viisakas) on värvifotol kujutatud haakristilippudega ehitud Brandenburgi värav ning palju Saksa mundrites ja kiivrites marssijaid (South Parki fännidel tuleb seepeale meelde kohe see). Aga ajakirja pealkirja on nad selleks ajaks keeranud varjule.
Siis Nordi jaamas 25 minutit oodata ja vaikne rahulik kolmetunnine reis tagasi, mis möödub lugedes. Jala korterisse (veel on valge, teen pilte). Kokku on päevane läbikõnd 14 km.
Kui korteris hommikul meelega maha jäetud reisiraamatust vaatan, mida see Geelist kirjutab, siis arvake, mida ma leian? Esimene rida reisiraamatu neljast ja veerandist Geeli tutvustavast reast on paljutõotav
The town has earned a reputation for its community of mentally ill people [...]
No comments:
Post a Comment