Tekst räägib õhusõidukite raadionavigatsioonist ja selles on võimalike häirete põhjustajana mainitud sources of radiation, mille tõlkimisel on tõlkija [ja toimetaja] teinud julge oletuse, et need on „radioaktiivsed allikad”, mida olevat lennuväljal palju, „kuna neid on vaja aeronavigatsiooni jaoks” – radioaktiivsusel põhinev navigatsioonisüsteem esineb parimal juhul 1920. aastate ulmekirjanduses, kui sedagi. Ilmselt ei ole tõlkija ette kujutanud, mis kiirgustugevust oleks vaja suurelt kauguselt tuvastamiseks ning mida see teeks lennujaamas reisijatele ja eriti töötajatele.
Jutt on ikka raadio-, sh mikrolainetest. Viimaste kasutamine toidusoojendamiseks olevat avastatud juhuslikult: mingis radariuurimislaboris seisis 1940. aastatel teadur kogemata mikrolaineallika ette ja pärast imestas, et ohoh, kitlitaskus šokolaad äkki ära sulanud. Radar võlgneb oma olemasolu üldse sellele, et 1920. aastatel üritati leiutada relva, mis suudaks külvata hävitust raadiokiire abil. Sellest ei tulnud midagi, aga avastati, et radari abil saab leida lennukeid ja laevu läbi pimeduse ja udu. Radari olemasolu, muide, avalikustati II maailmasõjas alles detsembris 1944 – enne seda kasutati radarit edukalt kõigil rinnetel, kusjuures pöörleva kiirega kaarditaoline PPI-radarinäidik ilmus alles sõja lõpus, enne olid kõik näidikud ebaülevaatlikul põhimõttel, et X-teljel on kaugus ja Y-teljel signaalitugevus, suuna- ja kõrgusenurka tuli vaadata eraldi näidikult –, enne hämati maa ja ilm kokku: inglased väitsid sajameetrisi Chain Home-süsteemi antenne naftatornideks (ja sakslased käisid enne madina algust Hindenburgi sõsartsepeliini, heeliumtäitega tsepeliiniga Graf Zeppelin II Briti ranniku lähedal raadioluuret tegemas, aga ka nemad ei avastanud, et need olid radariantennid); sakslased väitsid, et nende okastraadi ja miiniväljadega hoolikalt ümbritsetud radarijaamad olid hoopis ilmajaamad. Ja inimesed uskusid, nagu ka Churchilli väidet, et Briti lendurid leiavad vaenlase lennuki öösel pimedast taevast üles sellepärast, et nad söövad palju porgandit.
* * *
Nagu teada, on sillad kinni ühest otsast ja ülejäänud tugipunktid on rullide või liugurite peal, et sild saaks vabalt soojuspaisuda (temperatuurimuutuse 1 °C korral ligikaudu 0,01 mm/m, kui õigesti mäletan). JFK avenüü sild on ehitusega, et ava keskel on sillaga põiki postirida, mille otsad on sillapõhja küljes jäigalt kinni, ja silla kumbki ots on rullide peal. Täna sööklast tulles avastan, et käimasoleva teelaiendusega seoses on suletud ühe otsa üks nurk nii, et see on nüüd jäigalt maapinna küljes. (NB! Ühe otsa üks nurk.) Soovin õnne. Vahest puudusid betoonis seni praod ja, nagu teada, leidub pragudeta betooni ainult laboritingimustes.
* * *
Sitemeter ütleb, et eile kell 20–21 külastati käesolevat blogi tunni ajaga tavalise 1–2 korra asemel 303 korda (u 60% kogu nädala külastusmahust), kui keegi estpak.ee kasutaja otsis Internetist sõnu cutis anserina. Logiandmed näitavad, et ta otsis seda paarisekundiste vahedega sadu kordi. Kui ta tegi seda käsitsi, siis jõudu tööle! Igatahes...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment