Hommikul on samasugune udu nagu eile, aga kui eile püsis udu kogu päeva ja asfalt oli kuiv, siis täna on asfalt märg. Jooksuga bussile (viisakas, ootab). Häda korral saanuks jaama vajalikule rongile ka veel jala, aga siis ei oleks ma jõudnud käia jaamapoes (võileib, vesi ja fotoka jaoks prillipuhastuslapid).
Jaamaputkast kaks uuemat Saksa fotoajakirja, mida rongis loen ja kust saan teada, et ühel on parasjagu harrastuspiltnike veeteemaline fotovõistlus, tähtajaga 14. oktoober. Meeles on siingi esil olnud pilt merejääst (vt 24. V 2008 sissekanne).
E-silla jaamas istun ringi sama numbriga bussile, mille kaks aastat tagasi käigust ärajäämine tähendas väsinuna 8-kilomeetrist rännakut läbi metsade ja üle mägede lähimasse raudteejaama. (Teekonna kõrgeimast punktist alla sõites tuleb bussiraadiost laul Funky Town, mis on üks neist paljudest lauludest, mida kuuldes kangastuvad stseenid sarjast South Park (vt link, Funky Town on kohas 14:14jj).)
Udu on ikka veel hirmus paks. Kui soovitud külla kohale jõuan, on bussipeatuses täielik vaikus – haruldane asi tänapäeva maailmas. Isegi saksa mootorrattureid ei ole viiekümnekesi ringi töristamas.
Kaardi peal on üle paisjärve sild, aga märgitud kohas seda ei ole. Vastaskaldal on ainult betoonist sillapea. Teen juba matkaplaane ringi, kui kuskilt kostab paljutõotav kolin. Lähen vaatan ja näen, et sild on paarsada meetrit allavoolu ning on ujuvsild.
Paisjärv on silla kohalt kakssada meetrit lai ning mitukümmend meetrit sügav. Silla kõrval askeldavad allveeujumise huvilised, valjude kilgete saatel. Nende koer on ametis tokimänguga ning sellega, et kui ta teeb „auh, auh!”, siis sekundi pärast kostab vastaskaldalt täpselt sama rütmiga (duool, pakun) „auh, auh!”. Kaja katsetavaid kisakõrisid on ka inimeste hulgas.Õnnelikult vastaskaldale jõudnuna leian end langenud lehtedega metsarajalt. Valgus on udu tõttu varjudeta ja erakordselt ühtlane, aga märkan, et udu hakkab tõusma. Rada läheb läbi jahisadama ning keerab väikese järveharu kaldale. Eestpoolt kostab kohinat ning peagi avaneb selline vaatepilt:
Panen paisul statiivi üles ja teen hulga pilte. Ülesvoolu avaneb põhjamaine vaatepilt:
Edasi läheb rada mööda järveharu allavoolu tagasi põhiosa juurde, kaardile märgitud vaatekohast erilist vaadet tegelikult ei ole. Siis kerkib rada mäkke ja edasi kulgeb mööda järvekallast, mõnikord madalal, siis jälle üsna kõrgel, mõnikord on rada lai, kohati taas mitte. Selle osa pikkus on kaardil kaks kilomeetrit, aga kõnnin seda üle tunni aja. Käänaku taga avaneb ka vaateid pikale neemele üle järve:
Siis läheb rada kaardil alla järvekalda äärde, looduses jätkab aga otse mööda kõrget kallast. Alumine rada on puude vahel hoomatav ning täiesti läbitav, nagu leian. Ka siin on toredaid hetki, ehkki füüsiliselt on sel sakitaval rajal kaldast pidev üles-alla ronimine väsitav:
Siis tõuseb rada drastiliselt ülespoole, korraga on läbi metsa murtud kaardil märkimata uus tee, millelt avaneb järvekäärule selline vaade:
Otsustan jätkata esialgset teekonda pidi läbi metsa (selmet kõndida mööda uut teed, sealt peaks kindlasti avanema uhke vaade). Metsatuka teises servas on hobusekoppel ja selle nurga juures kasteks muundunud udu täis ämblikuvõrke. Heidan seljakoti seljast, nööbin jope eest kinni ja viskan rohu sisse siruli, et saada ämblikuvõrkudest toredaid pilte:
Eks vihmakindlatest riietest ole lõpuks kasu ka. Olen nii elevil, et statiivilt makroobjektiiviga võetud pildid lähevad enamasti aia taha (imelik kaadrilõige). Ämblikuvõrkudega on see häda, et kaamera ju võib ilusti värinavabaks üles panna ja mis kõik veel, aga pildistamise ajal hakkab puhuma mingi mikrotuul ja võdistab võrku nii 0,02 mm ning pilt ongi udune.
Kaks kohalikku tõugu tööhobust on kopli kaugemas servas ja märkavad mind alles siis, kui end maast püsti ajan ja kola kokku pakin. Nad ei tea, et seekord on mul kaasas pakk kuivikuid, spetsiaalselt nuruvate hobuste jaoks, nagu nädal tagasi, kui üks tahtis pintslisse panna kaamerarihma ja teine mu vasaku käise koos käsivarrega.
Sealt jätkan vabalt läbi metsa, mis muutub lehtmetsaks:
Sellest laskun alla, sattudes teisele matkarajale, mida aga katkestab raiesmik, kust küll avaneb päikseline vaade enne ületatud paisutammile:
Kui leian koha, kust saab tegelikult laskuda maanteele (maantee mäepoolses servas on järsak; kaardil on koht märgitud valesti), kõnnin maantee servas tagasi. Maanteel on väljaspool põrkepiiret asfalteeritud jalgtee, mida siinmaal kohtab haruharva.
Maisipõllu ääres on selline atraktsioon:
Maas on kauneid langenud lehti ja nende vahel jälle üpris sageli metsasitikaid:
Ning vastaskalda puuvõrad on igaüks ise värvi:
Sama põhjamaine vaade kui enne on päikesepaistes veel ilusam:
Ujuvsillalt on vaade seekord selline:
Seekord järves sukeldujaid ei ole. Järv on, nagu öeldud, veehoidla ja pealegi joogivee hoidla. Siinmail erakordse asjana on igas asulas suur avalik kemmerg, isegi kätekuivatuspaber on. See ei takista rõkkavat saksa seltskonda, kes hommikul vee all ujus (koera järgi tunnen, et see on sama), igas põõsas kusel käia, sh meeter veehoidla kaldast.
Maanteesillalt avaneb nii avar vaade, et mul hakkab kitsukesel kõnniteel kõhe (oma osa on selles ka ainult meetri kõrgusel käsipuul):
Väga ilus. Eco kirjutab, et keskajal olnud filosoofe, kelle meelest ilu ja jumal olid põhimõtteliselt üks ja sama asi. Hakka või arvama, et võiksin olla selle sekti liige minagi.
Söön bussi oodates ära võileivad ning tuulutan päikese käes pisut jalgu (läbikõnd selle kohani u 14 km). Siis tuleb buss, isegi üsna sõiduplaanis (mure on selles, et E-silla jaamas on rongile ümber istumiseks aega napilt). Bussijuht hoiab kõrva ääres mobiiltelefoni ja räägib sellesse sama nobedasti kui teisega bussi käänulistel teedel roolib. Jutt kestab mitu peatusevahet ja on äratundmatus lääne- või lõunaslaavi keeles.
Enne E. linnakesse jõudmist istub täpselt samas kohas, kus kaks aastat tagasi istus suur pruun kull kõnniteel, suur pruun kull posti otsas ja lendab bussi tulles ära metsa.
Klõpsin väikese fotokaga bussiaknast pilte. Võib-olla tuleb mõni välja kah.
Kui korteri juurde jõuan, kohtan joodiknaabrit nagu tavaliselt. Hommikul seisis ta all fuajees välisukse juures ja tervitas mind väga aupaklikult; õhtul on vaatepilt aga tavaline: ta istub kõrvalmaja juures lillekasti serval, teeb suitsu ja vahib tühjal pilgul kaugusse.
***
Õhtul üritan osaleda Saksa fotoajakirja fotovõistlusel. Et sobivat pilti mul vajalikus suuruses elektroonilisel kujul ei ole, siis tuleb see skannida negatiivist uuesti. Arvake, kui mitu korda pean ma filmilt otsima kiukübemeid, mis on näha ainult skannil, aga mitte negatiivil? (Ja kui film on lõpuks puhas, siis algab järgmine võitlus, Newtoni rõngastega, mille vastu on õnneks (kolmandal katsel) lihtne vahend – film tuleb panna skanneriklaasile emulsioon ülespoole ja keerata peegelpildiks.)
***
Ja maailmas peab valitsema tasakaal, nagu ütlesid naksitrallid. Päeval kogetud loodusilu tasakaalustab õhtul toidumürgistus, mille ilmselt sain paariks päevaks külmikust välja jäänud topsipudingist. Hädas manustan 4 tbl soolestikufloora taastamise ravimit (mille 100-tabletisest varust olen seni üle 2½ aastaga tarvitanud ära ainult 2; ei tea, mis kartusega ma sellise varu omal ajal kaasa võtsin, ega siin ikka päris lõunamaine hügieen ka ei ole). Näen pakilt, et parim enne on aasta tagasi möödas, aga teisalt ega bakterispoorid kuhugi kao, küll nad ikka aitavad. Aitavadki.
2 comments:
Ma ei kahtlegi, et sealne loodus on hingemattev, aga jällegi pean tõdema, et sinu pildid panid minu, täieliku fotovõhiku, õhku ahmima! Küll on ilusad.
Aitäh!
Oma osa on ka sellel, et teha tuleb alati palju rohkem pilte, kui võib näidata, sest siis on, millest valida.
Post a Comment