Eesti seltsiga T. linnakeses, kus kaks kohalikku habetunud, aga elurõõmsat laulikut laulavad, räägivad, näitavad ja voldivad kohalikku ajalugu – viimane on tuntud võte, kuidas kolme rebimisega saada paberlaevast pabersärk, millega selgitatakse linnakese tähtsaima reliikvia, Püha Hame tegelikku saamislugu. (Praegu lisateavet otsides leian, et kuigi Püha Hame ehk Jeesusel Kristusel väidetavasti viimasena seljas olnud imeliselt kootud rõivas olevat tervikuna T. linnakese toomkirikus hoolsa valve all, on väidetavasti samast rõivast tükke ka Peterburis (2 tk), Moskvas, Kiievis, Kostromas jpt. Kõik need on aga nii pühad, et neist ei ole lubatud võtta päritolu ja vanuse määramiseks kiuproove. Ja kuigi hame toodud Idamaadest kohale juba IV sajandil (koos Püha Ristiga ja selle Pühade Naeltega), tekib see dokumentidesse alles umbes XI sajandil. Mh-pup-pup-pup. Eks keskajal ja hiljemgi oli reliikviatööstus Rooma ümbruses oluline sissetulekuallikas.)
Esimesest laulust saadud mulje on ehmatav, mandoliinil umbes selline laul, mida oli rohkesti ühel muistsel väliseesti bändil, teate küll, „Tallinna teel” ja teised sarnased lood, ja mille taolist peaks olema rohkesti ka vendade Urbide repertuaari ärksamas pooles. Ent mida edasi, seda lõbusamaks läheb, kotist tuleb välja mitu lõõtspilli, veini ja nelja vooruse kujudega purskkaevu juures atribuute seltskonna naisterahvastest nelja vooruse vormimiseks (Õiglus saab puumõõga ja kaalud, Mõistlikkus peegli ja kummimao jne) ning kahe tunni pärast on vennastumine juba nii täielik, et viimase pildi tegemisel mina ootan, millal laulik laulu sees mõne toreda poosi võtab, ja tema jälgib, millal mina pildistan.
Nagu teada, on Saksamaal XX ajaloo käsitlemine nagu ta on; näib, et laulikute käsitlus on tasakaalus rohkem. T. linnakese suurest kurikuulsast pojast kuuleme mitu korda: küll oleme tema noorepõlvekodu ees, siis tema koolimaja hoovil ja siis tema leerikiriku keldris (millesse viib trepp küll samast koolimaja hoovist), küll kuuleme tema noorpõlveluuletuse sõnadele tehtud laulu ning lõpuks jagab üks laulik tema tänapäevase teisiku fotodega postkaarte.
Nagu teada, oli T. linnakese ajaloos kole aeg, mil nõiajaht oli hirmus populaarne, nii et lausa mitusada inimest ära põletati, muude hulgas ülikooli rektor, kes teatas, et jätku see lollus järele, aga siis leidnud nõiajahtijad, et kes muu niimoodi ikka räägib kui nõid ise, ning pandi ka tema tarvis tuleriit hakkama. Kahtlen, kas me sellest ikka kuuleme, kuid mu lootused ületuvad: me käime koguni selle XVII sajandi vabamõtleja haual, kes leidis, et nõiajaht ja piinamine on väga valed asjad ning inimesed ei pruugi piinamisel üles tunnistada tõtt, vaid ükskõik mida, mida neilt kuulda tahetakse.
Minnes ostsin jaama leheputkast harjutamise mõttes prantsuse fotoajakirja. Selle uute fotokate tutvustuses on ehtprantslaslik parameeter – elegants – ning mingi uus fotokas on saanud halva hinde peamiselt sellepärast, et see on õige prantslase jaoks liiga kandiline. Ostsin ajakirja peamiselt sellepärast, et kaanel õpetatakse, kuidas teha efektseid sügispilte. No sellest on 10 suurt pilti, aga kuigi muu maailma fotoajakirjades on piltide juures alati võtteparameetrid (säriaeg, ava, tundlikkus, fookuskaugus), siis siin neid ei ole!
Tulen kella kahese rongiga tagasi, bussiga otse korterisse, seal siis ilmutan tehtud pilte (üks suurdünaamiline pilt – teen RAW-failist 7 eri valgustusega pilti, liidan need kokku – ja 4 mosaiikpilti, kui lainurgast jäi puudu). Leiutan viisi, kuidas saab kokku lappida mitut pilti, kus inimesed peal (kes teatavasti liigutavad ja kellele siis meeldiks olla pildil udukogu). Nimelt et Autostitch paneb pilti kokku kujutise, mitte pildi füüsiliste mõõtmete järgi nagu muud panoraamirakendused, siis saab aluseks võtta pildi, millel inimesed kõige paremini peal, ja ülejäänud pildid lõigata nii, et inimesi peal ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment