R, 814. päev: dum pia gratia vult pia premia reddere terris

Ärkan toreda tundega, et palavikku enam ei ole. Eile veel oli, kastsin igaks juhuks isegi toanaabrite lilled ära, et kui reedel peaksin juhtuma töölt puuduma, siis oleks see tehtud.

Eksisin, prantuse keeles Nobeli auhinnast ei poolt sõnagi. Pas de logique.

Meenutame teatud isikuliste asesõnade kasutamist ja õpetaja küsib kelleltki, kas talle epinards escargots maitseb. Arvan alguses, et see on spargel; siis hakkan kahtlema ja vaatan sõnaraamatust: tigu. Võitlen iiveldusega. Hea, et mult ei küsita.

Peame rääkima oma kodumaast ja leedulase käest kuuleme, et Leedu pindala on ligikaudu 7500 km². [See teeb elanike tiheduseks 400 in/km² ehk ligi 10× üle maailma keskmise ehk umbes sama mis Madalmaades; tegelikult on 52 in/km², maailmas 152. kohal (Eestis on 29 ja Eesti on 182. kohal).] Ja seda, et Leedu kõrgeim tipp on 400 m. [Tegelikult on 294 m, Leedu on sellega maailmas 212. kohal (Eestis teadagi 318 m ja Eesti on 208. kohal, jee – andmeid otsides leian, et lätlased hakkasid Läti-Munamäele ehitama Suur-Munamäe omast suuremat torni, et selle tipp oleks merepinnast veel kõrgemal kui Suur-Munamäe omal).]

Veel saame teada, et Leedus on eriline kontsentratsioon venelasi ainsa tuumajaama ümbruses, sest keegi leedulane seal töötada ei taha. Tuumajaama nimi mul meelde ei tule, meenub ainult, et kõla ja rütm oli umbes sama kui nimes Treblinka. Hiljem tuleb õige nimi ka ikka meelde.

(Ma töötasin kunagi laboris, kus ühe 2,5 × 2,5 m katsekambri uksele oli kirjutatud A-tz ja teisele D-au. Saksa kolleegi arvates võinuks ennist mainitud kolmanda nime panna käsiraamatukoguna toiminud toale, sest seal käidi häda korral suitsu tegemas. Ja see ei olnud kaugeltki ainus süsimust huumor, mida seal viljeldi: näiteks küllatulnud saksa professoritele näidati suuri tööstusahje, mis nende erialaga kuidagi ei haakunud, ja pärast võõrustaja kinnitas, et nad on ju sakslased, nad ikka tahavad näha suuri ahje.)

Ungarlane räägib, et Ungari kliima on viimasel ajal muutunud subtroopiliseks.

Ungari keele kohta nendib õpetaja, et mõistlik keel, sugusid ei ole, très moderne.

Eufooria prantsuse keele üle on teises tunnis mõistagi kahanenud, aga uus õpetaja vähemalt ei ole suhtumisega, et mis te haledad välismaalased ka olete, kui ei oska prantsuse keeltki. Samas näib, et kõnelemise künnis on hulk madalam kui varem. Which is nice.

Pärast prantsuse keelt käin korteris (maja ees koristatakse ja koristaja on keegi paljut tegusam inimene kui joodiknaaber, keda enamasti võib majaesist kaapimas näha), panen prantsuse keele asjad ära, siis järgmise bussiga postkontorisse, kus olen punkt kell pool kaks (kiriku kell lööb), olen esimene, saan oma paki kätte (Henriku Liivimaa kroonika inglise tõlke 2003. a väljaanne ja 'Allo 'Allo! 6. ja 7. hooaja plaadid). Kroonikat sirvides tööle tagasi, kus ootab puhkusetaotluse kinnitus (tulekul on pikk nädalavahetus kodumail). Mul on kodus kuskil kultuurkihis olemas HCL inglise tõlke esimese, 1961. a väljaande koopia; see siin on sama tekst, aga uute allviidetega ja uue sissejuhatusega. Huvitav on see, et eri autorid käsitlevad Henriku isikut täiesti isemoodi: kelle arvates ta on julm ristisõdija, teiste arvates hellahingeline muusik, lätlaste arvates lätlane, sakslaste arvates sakslane jne. Paul Johanseni suurepärane kirjutis, kus ta tuletab kroonika järgi Henriku eluloo, on eesti tõlkes olemas kogumikus „Kaugete aegade sära”.

Ehkki HCL on raamat, mis on mu tähelepanu all olnud väga pikka aega, on viimasel ajal tekkinud palju küsimusi, millele vastuseid tahan. Osaliselt on need seotud ka kroonika eri tõlgetega, millest läti ja vene, HCL esimese kolme raamatu osas ka soome vana tõlge on internetis olemas, ladina algtekst samuti (Arbusowi 1955. a tekstikriitiline väljaanne); eesti tõlge (1982. ja 1993. a väljaanne) ja nüüd ka inglise tõlge on mul endal olemas, saksa oma on tellimisel.

* * *

Õhtul Kirikmäe prismast prantsuskeelne kalendermärkmik (ilmselt kingin ära), mitu plaati, sh täitsa lõbus hevikogumik. Bussilt maha astudes kohtun joodiknaabriga, kes seisab põrandakaabitsa najale toetudes keset kõnniteed ja vahib tühjal pilgul kaugusse.

Saan lõpuks teada, mida tähendas kolm nädalat tagasi üürileandjalt tulnud paber: seda, et mul tuleb vahe kinni maksta. Ega midagi, isegi koos selle lisakuluga on korter hinna ja aknavaate seisukohast võrratu. Maja ise on eemalt otse vaadatuna väga kole, aga õnneks olen oru vastaspervele, kus on ainus koht, kust see vaatepilt avaneb, sattunud selle 2½ aasta jooksul ainult kaks korda.

Teen esialgseid nädalavahetuse plaane. Ilmaennustus näitab, et peaks olema kuiv ja isegi kohati vahelduva pilvitusega. Uurin, et näiteks Möldriorgu sõidab koguni buss ja ma ei pea enam kõmpima 22 km nagu kaks aastat tagasi.

Päeva lõpuks neli osa 'Allo 'Allo! 6. hooaja algusest. Nendest kahte osa ei ole ma kunagi varem näinud, näiteks kuidas Herr Flick ja von Smallhausen kehastavad vastupanuliikujate jälile saamiseks Inglise allalastud lendureid ja hiiglaslike valekõrvadega vastupanuliikumisneiuks kehastunud politseinik Crabtree viib nad valejälgedele juhtimiseks kummituslossi, kus Café René pere kehastab ühehambalist kiilast kääbusteenrit (Mimi), rohenäolist nõida (Edith), Quasimodot (René), Frankensteini pruuti (Michelle) ja neljakäelist teenrit (Leclerc) [vt YouTube'i video].